Põltsamaal algas sügis seenenäitusega

 ?Seenesaagi mõttes ei ole aastad vennad: kui möödunud aastal saime näitusele välja panna 130 liiki ja ühel varasemal 80 liiki seeni, siis tänavu õnnestus liike kokku saada vaid poolesaja ringis. Õigupoolest peab õnne tänama, et näitus üldse teoks sai: veel paar nädalat tagasi olid vähemasti Põltsamaa ümbruses metsad seentest tühjad. Vahepealne vihm tõi nad siiski välja: praegu saaks veel vabalt talvevarud kätte. Eriti palju on riisikaid, sealhulgas kollariisikaid ehk võiseeni,? ütles Kiviriku projektijuht, Põltsamaa linnaaednik Inge Angerjas.
 Nii et vihmast oli ühest küljest abi, teisalt kippus see õpilastega metsa seeneretkedele minekut segama. Aga vähemasti teatud osa Põltsamaa lapsi vihma ei karda või on toreda seenenäituse kokkusaamise nimel valmis seda trotsima.
 ?Tundub, et nooremad lapsed kardavad vihma vähem kui vanemad: viiest teisipäeval seeneretkel käinud rühmast koosnes kolm algklassi- ja kaks vanemate klasside õpilastest. Metsast tulles olime ligumärjad, nii et bussijuht ei tahtnud meid hästi bussigi lasta, aga näituse jagu seeni saime kokku,? ütles Inge Angerjas, lisades, et tema meelest on tähtis, et seenenäitus ikka igal sügisel toimuks ega ühelgi aastal ära ei jääks: huvilisi käib sellel näitusel alati palju ja seenetundmise traditsiooni on vaja hoida.
 Ka üles panna aitasid näituse õpilased, seeneliike määrata aga bioloog Aivo Jakobson, Kiviriku iga-aastane abiline seenenäituste alal.
 ?Tänapäeval on konsulteerimine ju tehniliselt lihtsam: Aivo Jakobson tegi siin fotod seentest, mille liiki ta kohapeal määrata ei osanud ning kui oli Tartus kirjandust uurinud ja kolleegidega aru pidanud, saatis meile fotod koos liiginimedega e-posti teel tagasi,? ütles linnaaednik.

Avastused jätkuvad
 Mõned liigid olid näituse avapäeva lõunaks siiski veel määramata. Nalja pähe pakutud oletuse peale, et äkki on tegemist Eestis senitundmatute liikidega, ütles Inge Angerjas täiesti tõsiselt, et ega seegi võimatu ole: uusi liike leitakse tegelikult Eestis igal aastal ning ühest Alam-Pedja ürgmetsast avastati hiljaaegu tervelt 70 uut liiki ühekorraga.
 Tegelikult ei jäädvustanud Aivo Jakobson fotodele mitte ainult hetkel tundmatuks jäänud seeni, vaid ka söögiseeni. Neist piltidest pannakse kokku Põltsamaa ümbruse metsade paremaid söögiseeni tutvustav voldik. Selle saavad endale kõik Põltsamaa koolide õpilased. Täiskasvanud seenehuvilised võivad seda küsida linnavalitsusest.
 Näitusel oli nii söödavaid kui ka mittesöödavaid seeni. Näituse pikimad seened olid näiteks umbes 30 cm kõrgused mittesöödavad kuldmamplid, kaalukaimad aga täiesti söödavad mets?ampinjonid.
 ?Kolmest sellisest seenest saab väiksem korv juba täis ja ühest seenest saab kahele inimesele õhtusöögi. Mets?ampinjoni palju ei tunta, aga sellest saab tegelikult hea ?nitsli, nagu sirmikustki,? rääkis Inge Angerjas.
 Dekoratiivset tumepruuni ja justkui soomuselise kübaraga põdramokka tavatsevad paljud jälle söögiks koju tuua, kuigi tegelikult võib see mürgistusnähte põhjustada. Mõnda seende suhtutakse aga eri maades erinevalt. Näiteks kuuseriisika üleseent peetakse meil mittesöödavaks, aga Kanadas väärtuslikuks söögiseeneks.

Männiriisikas saagikaim
 Nii mõndagi näituseeksponaati ? näiteks harikuid, liudikuid ja limakuid ? poleks tavainimene ilmselt seeneks pidada osanudki. Ja ometi on needki tillukesed või põneva kujuga moodustised seened.
 Jõgevamaa metsad pole Inge Angerja sõnul just kõige liigi- ega saagirikkamad. Parimad seenemetsad on Zooloogia ja Botaanika Instituudi andmeil Saare- ja Lahemaal, kõige saagikam liik on aga männiriisikas: see võib hektarisaagiks anda kuni 500 kg. 4000 Eestist leitud seeneliigi hulgas on 400 söödavat, 200 mürgist ja 91 punasesse raamatusse kantud liiki.
 ?Ega Eesti seenesõbral väga palju raamatuid liikide määramisel abiks võtta pole, nii et seenenäitustel on oma roll täita küll. Tegelikult võiks aga täiskasvanuile ka mükoloogi juhendatud tasulisi seeneretki korraldama hakata: huvilisi jätkuks kindlasti,? arvas Inge Angerjas.

RIINA MÄGI