Piirikaubandusest hoopis teise nurga alt

Viimasel ajal maad võtnud piiritu tarmukus kõigele vastu olla saadab meid mitme kandi pealt. Piirikaubanduses oleme sattunud uude olukorda, kus enam ei tooda meile raha ainult sisse, vaid meie ise viime seda siit ka välja. Samas võitleme üldise vastuolemise ajastul tegelikult oma riigi tulevase tulubaasi vastu.


Üks hea sõber siitsamast Jõgeva vallast tahtis hiljuti oma tootmist laiendada ja soovis selleks rajada ka uue hoone. Mitte just keset alevikku või küla, kuid mõnele elamule siiski võrdlemisi lähedale. Sealsed majaelanikud olla siis öelnud, et õige ettevõtmine, aga ole hea mees ja ehita sinna eemale, naaberküla metsaserva, meist võimalikult kaugele.

Mis sest, et sellest uuest tootmishoonest oleks kasu ammutanud kõik lähikonna inimesed. Aga kusagil pesitses ikka hirm, et mine tea, äkki tekib müra, tulevad inimesed, tekivad töökohad …

Tehke, aga Ida-Virumaale

Ja siis võttis see sõber väga tabavalt kokku meie inimeste viimase aja suhtumised ja arusaamad. Taheti ehitada väga vajalik tselluloositehas. Tehke, aga kusagile minust kaugemale, näiteks Ida-Virumaale. Taheti rajada suur munakanafarm Lõuna-Eestisse. Vajalik muidugi, tehke ikka, aga kusagile minust kaugemale, Ida-Virumaale.

Piimatootja tahtis ehitada Jõgeva valda uue lauda lüpsikarjale. Vajalik muidugi, aga tehke ikka kusagile minust kaugemale, Ida-Virumaale.

Talumees tahtis ehitada oma maadele sigala, sest eestimaist sealiha pole turul piisavalt. Ikka toetan, aga tehke ikka kusagile minust kaugemale, Ida-Virumaale.

Koolikell ja laste kisa kostab õule, viige see kool minust kohe kaugemale, kuhugi metsa taha.

Hea, et pood on lähedal, aga pahad inimesed käivad seal õlut ostmas ja joovad seda ka poe taga metsatukas. Viige see pood minust kaugemale, kasvõi Ida-Virumaale.

Firma tahab endale veel ühe traktori osta, aga viige see kohe ruttu kuhugi kauguste taha.

Meil on ikka uskumatu tarmukus alati millegi vastu olla, kostis sõber kokkuvõtvalt. Mida sellest kõigest siis arvama peaks?

Ikka seda, et sõnades räägime üht, kui see aga võib hakata meid reaalselt puudutama, siis näeme asju korraga hoopis teistmoodi ning ajame teist juttu. Umbes samasse kategooriasse kuulub ka piirikaubandus, mis on vabas maailmas alati naaberriikide vahel vaba turu tingimustes toiminud.

Nagu soomlased ees

Eestil oli senimaani selles vallas üks kogemus. Mitte meie ei viinud raha välja, vaid meile toodi seda sisse.

Need olid ja on ka praegu, kuigi kahanevalt, soomlased. Eelkõige Soome alkoturistid, kes pikki aastaid Eesti majandust õitsele vedasid. Suuremalt jaolt on sellest võitnud küll Tallinn, kuid eks kokkuvõttes on selle arvelt õitsenud kogu Eesti.

Võib ju isegi öelda, et Eesti majandusedu peamine alustala on olnud Soome naabrus ja hingelähedus. Ei Lätil ega Leedul pole olnud sellist jõukat naabrit, kes hakkas nende maale maksuraha tassima või pakub tasuvaid töökohti. Soomlased on seda kõike aga Eesti heaks teinud.

Ei ole märganud ega kuulnud Soomes liikumisest „Maksud sõidavad“. Meie aga võtsime soomlaste panustamise vastu kui iseenesestmõistetava toetuse. Väga harva oleme endale tunnistanud, palju me sellest tegelikult võitnud oleme.

Nüüd, kui ka Eesti esimest korda piirikaubanduse põhjustel naabrite manu on läinud, tundub see paljudele võrduvat maailma lõpuga. Kuid põhiliselt räägitakse seoses maksuraha liikumisega lõunanaabrite juurde sellest, kui kalliks alkohol on muutunud, hoopis vähem aga teemal, et ehk võiks vähem jooma hakata. Fookus on äraspidiselt saamata jäänud maksurahas, kuid mitte joomaharjumuste muutmisel. Meenutame, kuidas mõned aastad tagasi üks valitsuspartei viimase hetkeni selle nimel võitles, et ka tanklatest ööpäevaringselt alkoholi saaks.

Jälgides nüüd meie Läti-suunalist piirikaubandust, peab kahjuks tunnistama, et ühte ja sama asja võime näha kahte moodi. Täpselt nii, nagu parajasti vaja. Aga vabas, piirideta maailmas ei saa me tegelikult midagi teha piirikaubanduse vastu, mis hoolimata keeldudest ja käskudest elab oma elu. Me kas tunnistame seda või vaatame sellele silmakirjalikult oma mätta otsast edasi.

Ehk nagu kirjutas 2017. aasta 11. märtsi Postimehes tänane Eesti suursaadik Venemaal Margus Laidre: „Tulemus on kõikjal sama: elu on parem, aga tuju on kehvem. Eestlastelegi äratuntavalt ei piisa üksnes sellest, et ise edukas olla. Sama oluline on, et teised peavad läbi kukkuma. Teinekord on see viimane isegi tähtsam.“

TIIT LÄÄNE, Vooremaa peatoimetaja

blog comments powered by Disqus