Piip ja Tuut on Eesti tuntuimad klounid, kes on oodatud külalised nii teatris, koolis kui lasteaias. Esinetud on pea kõikides võimatutes ja võimalikeks kohtades. Vaatamata teatri väiksusele või õigupoolest ka seetõttu, et kulusid on lihtsam optimeerida, saab nende loodud lavastusi tihtilugu näha ka Eesti eri paigus. Sel suvel mängiti menukalt etendust „Piip ja Tuut lähevad kosja“ ka huumoripealinnas Palamusel.
Proloog
Esinetud on maa all ja maa peal, Euroopas, viimastel aastatel on tee viinud Aasiasse – esinetud on Hiinas ja Lõuna-Koreas. Kui püüda Toomas Trossi ja tema abi- ja teatrikaaslase Haide Männamäe liikumistel sotsiaalmeedias silma peal hoida (konto on ainult Toomasel), siis on raske leida võimalust armastatud artistide intervjueerimiseks. Seepärast lepin oma kunagise lavapartneri ja koolivend Toomasega kokku, et olgu kus nad tahes, näiteks Hiinas, ja mina näiteks Porgandirongis kuskil Põlva ja Jõgeva vahepeal, teeme intervjuu ära kasutades kõiki tänapäevaseid vahendeid.
Niisiis mina küsisin küsimusi Eestist ning Toomas koos Haidega vastasid Hiinast. Kõik vastused olid kantud Hiina vaimust ning vastatud ja teele saadetud maailma suurimast riigist. Püüdsin need küsimused kinni ja panin järjekorda. Enamasti rääkis Toomas, sest tema on klounipaari arvutioperaator ja peale selle meeldib talle väga filosofeerida. Haide oli sel reisil ennekõike hõivatud oma uue lavastuse ettevalmistusega, kuid poetab ka paar sõna. „Hüppab laivi” nagu noored ütlevad.
Uurime siis lähemalt, mis seisab Piibu ja Tuudu mõõdetud ja väljapeetud huumori taga, kes on mõjutajad ja autoriteedid, kust see kõik algab ja kus see lõppeb. Aga tere Toomas ja tere Haide. Sõit alaku!
Te olete abielus kahel viisil, nii eraelus kui klounidena. Kui te omal ajal kultuurharidust tänase nimega Tallinna ülikoolis õppides kohtusite, kujutasite ette, et hulgute, mitte et hulgute, jälle valesti – olete külalisesinemistel oma teatriga maailma suurimas riigis? Kuidas kõik algas vaadatuna Hiina perspektiivis?
Kõigepealt peab tahtma. Sind võidakse ju esinema kutsuda, aga kui sa ei taha, ega siis üsna pea keegi enam ei kutsu ka.
Ka teisega koos pead tahtma ühes elada ja abielu jagada, sest kui ei tahaks, eks see paistaks peagi välja. Ühel päeval kutsuti Hiina esinema, olime selleks hetkeks pool ilma juba läbi lennanud. Ütlesime, et miks ka mitte ja nii iga kord, ja nii nad muudkui jälle kutsuvad tagasi.
Ühel väljasõidul ütles Tiina Vilu, et kas te oleksite eales teatrikoolis ette kujutanud, et teid kutsutakse oma loodud teatriga teise ilma otsa esinema ja mitte üks kord. Noh, ega ei osanud ette kujutada, aga vargsi tahtsime küll. Ja ühel ilusal päeval see võimalus avaneski.
Te teete nalja, huumorit, kuid samas on teie tegevuses alati ka traagiline noot. Klounid ongi vist tänapäeval muutunud. Kui raske on teha nalja? Kas üldse saab teha klounina tänapäeval nalja? Äkki nad ootavad mingit kurjust hoopis või vägivalda või sõimu? Kuidas hiinlased kloune võtavad? Kas kuidagi teisiti kui Jõgeval, Põltsamaal või Mustvees?
Meie teeme oma tööd ikka tõsiselt, aga publik naerab. Arvan, et kloun kui tegelaskuju pole iidsetest aegadest muutunud, nii, nagu pole ka inimese olemus muutunud. Kloun on inimloomuse peegelpilt – naera ja saad teada, kes sa oled.
Piip ja Tuut on üle ilma igal pool samasuguse vastuvõtu osaliseks saanud kultuurierinevustest hoolimata, sest inimene on ikka sama ja inimlike vigade üle on alati hea naerda, eriti, kui vigu teeb keegi teine.
Aga Hiinas oleme pioneerid, sest siin puuduvad läänekultuurist tuntud klounikujud, neil on omad rahvalikud naljaninad. Kui me Eestis üle kahekümne aasta tagasi alustasime olime samas seisus kui täna siin – ei teadnud meid keegi, iga etendusega pidime end kehtestama ja tõestama. Iga etendus pidi oleme nii hea, et meid tagasi kutsutaks ja vaatajad vaimustuksid ning soovitaksid ka teistele. Aga kuna me armastame publikut ja seda mis me teeme, siis polegi see nii kaelamurdev olnud.
Hiina on suur ja tundub, et seal on lihtsam meeldida, vähemalt piisab 0,1 protsendist, et elada oma tööst ära ja pärandada varandus ka lastelastele. Kas on Hiinas esinemine tulusam kui meil?
Ei saa kusagil lati alt joosta ja meeldimise jätaks publiku otsustada, ise püüaks jagada parimat, mis meil on. Hiinas on tõesti veidi tulusam esineda ja sellega käib kaasas ka teadmine, et meie eluajal ei saa sel maal publik kunagi otsa. Haide kostab selle peale, et Põhjamaades on ka tulusam esineda kui Eestis ja sinna on lähem minna. Eks see ole tõsi, ühe silmaga vaatamegi juba sinna poole. Soome on meile niikuinii kui koduturg ja Taani kah. Viimases on ka väga hästi paika loksutatud teatrisüsteem. Kui aga aus olla, siis me oleme juba ületamas seda kriitilist piiri, seda kodust eemal olemise mahtu. Koduteatri vastu ei vahetaks midagi. Ja eks me käi väljas esinemas ikka ka väiksest uudishimust, et kuidas meid uus tundmatu publik vastu võtab ja meie neid kõnetada suudame?
Kui teeksite seal oma tõsisemaid asju, võetaks see sama edukalt vastu? Kuidas hindate? Õigupoolest on küsimus selles, et kas te sooviksite olla kogu aeg samasugune või viskaks see ka üle siis, kui tööpõld ei lõpeks? Et kas inimene üldse on võimeline töötama näiteks 60 aastat Ronald McDonaldina (toidukett McDonaldsi maskott)?
Kas me tahame igavesti olla Piip ja Tuut? Jah, hetkel veel teisiti ei mõtle. Võib olla ühel päeval? Meil on peotäis lavastusi, kus saame ka teisi rolle proovida ja sellest on senini piisanud. Meid tiivustab teadmine, et näitleja läheb vananedes paremaks, tähendab ka klounid, vähemalt me usume sellesse. Jah, senine akrobaatikakava jääb meie tegelikele kehalistele võimetele juba jalgu, aga mis sellest – miski muu jälle täiustub. Meil on Piibu ja Tuudu viimase lavastuse idee paigas, aga seda ei saa enne teostada, kui oleme sinnamaani vaimselt jõudnud, ka füüsiliselt. Piip ja Tuut astuvad lavale ja nad on just kõndima õppinud, nagu üheaastased lapsed, selles etenduses ei juhtu mitte midagi, on vaid paterdamine või tuterdamine, on vaid hetked – silmapilgud …
- Kui Tallinnasse Sõpruse puiestee ja Tammsaare tee nurgale, minu lapsepõlve vutiplatsile kerkis McDonald´s, kutsuti meid sinna Rolandit kehastama – ütlesime „ei”.
PPS. Vanima tütre Mariaga oli meil tema kooliajal kokkulepe, et kui ta saab koolis kahe, viin ma ta „mäkki” sööma. Muul ajal ma sinna ei kippunud, kuigi Maria väga tahtis.
Just. Väga hea! Hakkame Eestile lähemale jõudma. Ma tahtsin küsida, et kes on teie autoriteedid? Maailmas ka. On need teil mõlemad samad või on siis erimeelsusi? Olete ju mõlemad läbi käinud päris mitu teatrit, näinud paljusid lavastajaid. Olnud viimased näitlejad Vanalinnastuudios, vallandada teid ei saadud? Baskin?
Eino Baskin oli minu suur eeskuju ja on siiani. Pärast Taanist teatrikoolist naasmist Vanalinnastuudiosse tööle minek oli unistuste täitumine. Mäletan, et käisin põhikooli pätakana 1980-ndate alguses kõiki Vanalinnastuudio etendusi vaatamas Õpetajate Majas, täiesti üksinda. Lihtsalt meeldis. Eks mujal käisin ka. Aga näitlejaametist ei unistanud, käisin kossutrennis, see oli sihipärane tegevus. Kui pärast keskkooli lõpetamist läksin Draamateatrisse lavapoisiks, siis see oli juba eesmärgipõhine valik – teater oli võitnud minu südame, aga mitte teater üleüldse, vaid kõik need suured näitlejad laval, need suured võlurid ja moondajad: Baskin, Järvet, Ever, Üksküla, Aren …, ma neelasin endasse nende meisterlikkust ja lavavõlu.
Sama juhtus minuga ka telekat või kino vaadates. Kümne korra abonentpiletiga käisin poisikesena pühapäeva hommikuti Viru tänava alguses kino Pioneer väikses saalis Chaplini filme vaatamas. Vahel olin ainuke vaataja saalis – mina ja Chaplin? Ning telekast nägin ära Vesa-Matti Loiri – see oli nagu pauk selgest taevast, selline meister ja siinsamas üle lahe.
Teatrikoolides, kui sai erialasse süvenetud, lisandusid uued eeskujud. Olen alati arvanud, et õppida on lihtsam kelleltki, kui õppida midagi. Ikka see meistri ja selli side. Ka laps õpib eeskujudelt, areneb matkides. Seepärast hindan tänini kõrgelt õpetajaametit ning selle erilisust. Ise lavale väikse publiku ette astudes tean, et lisaks nähtule toimub saalis ja laval olijate vahel veel üks infovahetus, sootuks teisi kanaleid pidi, kui nägemine või kuulmine. Ja see „miskit” on vahel tähtsamgi kui see, mis laval toimub.
Haide:
Baskin. Ever. Üksküla. Nuter. Harriet Toompere. Neid on veel. Peab ütlema, et tööst tulenevalt jõuame ise teatrisse nii harva. Tahaks rohkem, aga nagu jaksu pole. Tänu tütardele oleme rohkem jõudnud, sest nad käivad peale ja sunnivad pileteid ostma. Ja pärast olemegi väga õnnelikud, kui käik teoks saab. Kõik lavastused ei meeldi ka, ei peagi, sest kõik ei saagi ju kõigile meeldida.
Suurtest nimedest jääme ikka üsna samade nimede juurde Chaplin, Keaton, Tati, Viktor Borge. Ikka meeldib see füüsiline koomika ja lihtsad sõnadeta stseenid. Seda tänapäeval kinolinal enam ei tehtagi. Sõnadeta lavastusi võib leida küll, aga peab kohe otsima. Eesti ikka rohkem sõnalavastuste pärusmaa.
Ja veel eraldi küsimus on Eesti huumor. Tavaliselt me küsime, kas Tammsaare või Luts? Ega Tammsaaregi ju vähem naljamees olnud, oled isegi peaaegu Tammsaare olnud vähemalt ühes tükis. Ja ega te ju Lutsu huumoripreemiat pole saanud?
Eesti on ütlemata huumorilembene maa ja selle üle saab ainult rõõmu tunda. Vaid eluterve huumori abil oleme üle elanud ka kõige raskemad ajad ajaloos. Meist kõvemad naljahambad on vaid britid, kuid eestlased on märksa peenema huumori armastajad: „nii mulle tundub…, isiklikult…, tundub mulle”, kui vana Baskinit meenutada. Nõmmiku ja Abeli fenomenaalsust naudin iga kord, kui satun neid ekraanil nägema. Täiesti aegumatu meisterlikkus. Mu isa on ka meister vimkaga naljalugusid ja anekdoote rääkima. Võin neid lõputult kuulata.
Kuna huumor ja nali on loomult väga rahvalikud, siis kiputakse seda kunstist kui millestki kõrgemalseisvast eemal hoidma, kuid parimad koomikud on suured meistrid ja meie rõõmuks neid jagub, tunnustust neile aga mitte. Võib olla see ongi naerutaja saatus? Naerutada ja siis olla juba unustatud. Aga rahvas ei unusta. Komöödia ongi kõige rahvalikum kunst. Õnneks meil on Lutsu-preemia. Tammsaare ja Vilde olid ka parajad naljahambad, aga näed sa, Luts sai omanimelise huumoripreemia, teised jäid pika ninaga.
Ma olen Variuse teatris Tammsaaret mänginud, aga Lutsu rolli pole veel saanud, Lutsu preemiat ka mitte. Vaid lutsu olen visanud.
Piip ja Tuut on aga Vildega küll sina peal. Sel jõulukuul esietendub uuslavastus „Piip ja Tuut kolivad jõuluks Vilde elutuppa” Eduard Vilde muuseumis Kadriorus. Enne seda aga, juba 1. novembril jõuab Haide käe all Piip ja Tuut teatris lavale Rootsi autorite miisukal „Kassid”. Laulude loojaks seesama Gunnar Edander, kelle laulu „See ei ole tore jääda viletsaks ja vanaks” esitas Haide kord Heidi Sarapuu lavastuses „Argipäev” ning nüüd koomilises kontserdis „Ai Heit Mjuuzik” koos Maris Lilosoni ja Siim Selisega.
Noh, head aega siis…
Epiloog
Aja- ja kohanihe.
Kirjutasin vastust su eelmisele küsimusele istudes Xiani moodsas äärelinna kohvikus kummis turjaga laua taga, pilguga naelutatud nutitelefoni ekraani poole ja kui mälestuste pildikesed said pikaks lauseks vormitud, tõstsin pea ning mind tabas aja- ja kohanihe. Olin mõtetes Eestis oma lapsepõlvemälestustes, aga tegelikkus mu ümber oli pilku tõstes võimatuna näivalt teine.
Sellised aja ja tunnete hüpped on võimalikud meie sees ja ainult veel kunstis.
INDREK SARAPUU