Piilsi ilus jaamahoone asub poolel teel Avinurme ja Mustvee vahel endisel Sonda-Mustvee kitsarööpmelise raudtee trassil, kus praegu enam rongid ei sõida. Hiljutisel Mustvee valla kolmandale aastapäevale pühendatud hõimumatkal, mille keskpunkt oli just vana jaamahoone juures, kohtusin Piilsi elaniku Linda Kivisillaga, kes on oma silmadega näinud nii raudtee hiilgeaegu kui ka hääbumist.
„Piilsis on minu sünnikodu. Tulin siia maailma sama päeva hilisõhtul, kui isa ja ema olid vastvalminud kodusse sisse kolinud ja soolaleivalised just ära läinud. Nii ma ennast nimetangi – Soolaleivatüdrukuks,” tunnistas Linda.
Just selle pealkirja all on Linda koostanud kolmeosalise kogumiku, kus jäädvustatud hulga ammuseid dokumente, fotosid ja mälestusi. Samas on kirjas nii isa- kui ka emapoolse suguvõsa juured, mis lisaks siinsetele ema esivanematele viivad isa poolt Tartu taha. Kogumiku viimane osa on pühendatud Linda ja abikaasa Lembitu pensionipäevadele nii Piilsis kui ka Tallinnas.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta
„Aga teine paks kaust, pealkirjaga „Olnutest ja olevatest”, on mul pühendatud Piilsi ja lähikonna väikeküladele. Koostasin selle juba paarkümmend aastat tagasi, kui külas elas veel vanemaid inimesi, kes teadsid siinsete talude sünnilugusid rääkida. Kõik olemasolevad taluhooned said ka üles pildistatud,” lisas Linda.
Tallinna pedagoogilisest instituudist eesti keele ja kirjanduse erialal omandatud oskused viisid Linda pärast kolme kohustuslikku koolmeistriaastat ajakirjaniku teele. Kirjutamine oli talle alati meeldinud.
„Tore on nüüd meenutada, et alustasin lehetööd 1957. aastal omaaegses Mustvee rajooni ajalehes Oktoobri Tee. Aga kui kadusid rajoon ja muidugi ka ajaleht, viis tee varsti pealinna lehtede juurde. Mu viimane töölaud enne pensionile jäämist oli ajakirja Aja Pulss toimetuses. Ka see toimetus kadus.”
Pensionipäevil mööduvad suved ikka Linda sünnikodus. „Kui raudtee valmis sai, oli vaja neid, kes seda teed korras hoiavad. Isa oli tollal tööle sattunud Avinurme meiereisse, aga et ta siin tutvus mu tulevase emaga, otsustati kodu rajada raudtee äärde, kuhu parajasti majakrunte osta sai. Nii ma siin vedurivilede saatel kasvasin ja mööda raudteerelsse jooksma õppisin,” tõdes Linda.
Koos abikaasaga asutasid ka seltsi
Linda sünnikodu ümbritseb kena ja hooldatud aed. Maja ees lipumastis lehvib sinimustvalge vimpel. Nende kodu on mitmel korral ära märgitud kaunimate kodude seas. Aga milleks aiahoolduse kõrval veel aega jääb?
„Ega me kodus istujad ole. Paarkümmend aastat tagasi, kui pikemalt siia asusime, hakkasime kaasa lööma kohalikes ettevõtmistes. Koos Avinurme entusiastidega olime sealse Avijõe Seltsi asutajaliikmed.
Seltsi esimene suur ettevõtmine oli tünnilaada – algselt pütilaada – korraldamine. Laadale oli vaja teha reklaami ja pärast laada kordaminekust kirjutada. Aga endised vallalehe tegijad olid lehetegemisest loobunud ja mõtlesin siis, et teen ise. Nii ma tollase Avinurme valla lehe tegijaks jäingi, ligi kümneks aastaks,” on Linda uhke.
Uue aastatuhande alguses hakati kohtadel aktiivselt looma külaseltse. Nii ka Piilsis.
„Olime Lembituga seltsi asutajate seas. Seltsi eestvedamisel korrastasime suuremate jõududega koolihoone ümbrust ja vastava projekti rahadega sai maja seest ja väljast kenasti remonditud. Külarahvas saab jälle kokku jõulupidudel, peetakse külapäevi. Koolimajast on saanud küla süda. Praegu on seltsi eesotsas Piret Haav, Ivar Ilves ja teised tublid eestvedajad. Olen nii Avijõe Seltsi kui ka Piilsi Küla Seltsi tegemised jäädvustanud nii sõnas kui pildis. See n-ö kirjatoimetaja amet käib minuga igal pool kaasas,” kirjeldas Linda.
Ka Piilsi jaamahoone ning raudtee kohta on Lindal kirja pandud hulgaliselt fakte ja mälestusi.
Kaunis hääbuv jaamahoone
Kogumikus „Olnutest ja olevatest” on raudteele pühendatud mitu lehekülge. Mõned faktid sealt:
* Esimene rong sõitis Mustveesse 1. augustil 1926.
* 63 km pikkusel raudteel oli 16 jaama või peatuskohta, neist suuremad Sonda, Tudu, Avinurme ja Mustvee.
* Piilsi jaamahoone ehitati aastatel 1932–1936 Henrik Otloodi eriprojekti järgi ja seda peeti üheks kaunimaks Eesti raudteejaamadest.
* Jaamahoones oli neli korterit, piletikassa ja ooteruum. Maja all oli ruumikas kelder kartulite ja muu vajaliku paigutamiseks ning avar katusealune pesu kuivatamiseks. Maja kõrval oli pumbakaev ja lähedal ühissaun.
* Jaamahoone ümbrus oli alati korras ja hooldatud, hoonet kaunistasid sirelid, vahtrad, kastanid, õunaaed. Igal perel oli aiamaa ja kartulipõld, puukuur ja loomalaut.
Jaamarahva pered olid lasterikkad, koos Linda ja tema kolme venna ning mõne naabrilapsega oli koolilapsi kokku paarkümmend. Koolitee oli edasi-tagasi kaheksa kilomeetrit pikk. Suuremad ees, väiksemad järel – nii talviti läbi lume ka sumbati.
Rongiliiklus Mustveeni kestis aastani 1968, Avinurmeni sõitis rong kuni 1972. Kui raudteeliiklus lõppes, siis lõppes ka endiste raudteelaste töö ja leib. Mitmed olid selleks ajaks jõudnud pensioniikka, müni siirdunud elama mujale. Tühjadesse korteritesse pandi elama juhuslikke peresid, kes vahetasid sageli töö- ja elukohta ega hoolinud maja ümbrusest. Lõpuks jäi kaunis jaamahoone päris tühjaks. Kahju on sellest, et ruumides on tegutsenud vandaalid, lõhkudes ja viies ära kõik, mis viia annab – ahjukivid ja ahjuuksed, pliidirauad ja veepaagid … Uut kasutust kaunile hoonele on aga raske leida.
Tore, et Linda mälestused siinsest raudteejaamast jäädvustas suvel ka Tiit Pruuli, kellel on plaanis trükis väikeste jaamahoonete endistest ja praegustest elukäikudest.
ULVI TAMM
