Ei oska arvata, kas oodatult või ootamatult on aktuaalseks probleemiks tõusnud perearstindus. Eelkõige just väikestes kohtades, kus on tõsiseks probleemiks praegu tegutsevate arstide vananemine. Nende asemele pole noori arste tulemas, mida tõestavad mitmel poolt läbi viidud konkursid, kuhu sooviavaldusi tööle kandideerimiseks lihtsalt ei laekunud.
Hetkel näevad omavalitsused probleemi tõsise leevendusena esmatasandi tervisekeskuse loomist. Kindlasti on see väga oluline osa probleemi lahendusest, sest perearstid soovivad häid kaasaegseid töötingimusi, soovivad tegutseda eelkõige vallakeskustes, kus nende ümber on toetavad ja erialaliselt pädevad kolleegid ning kuhu patsientidel on kõige lihtsam vastuvõtule tulla.
Kuid tänapäevased tervisekeskused on kõigest pool probleemi lahendusest. Teise poole kriisist moodustavad üldised väikeste kohtadega seotud probleemid. Eeldades, et kuhugi väikesesse kohta tööle kandideeriv tohter on pereinimene ja ta soovib lisaks töökohale ka elukohta, kerkib üles probleem, millega tema n-ö teine pool tegelema hakkab, kas lastele on olemas lasteaiakohad, sobivad huvihariduse ringid jne.
Siinkohal kerkivad esile traditsioonilised väikeste kohtade hädad, mille seas üheks olulisemaks on töökohtade ühekülgsus, nende mittevastavus inimeste soovidele ja ootustele ning tihti ka haridustasemele.
Rääkimata sellest, et väikeste kohtade palgatase on enamasti madalam kui suurtes linnades. Pidades silmas atraktiivset elukeskkonda, on noorte inimeste ootused oluliselt kõrgemad kui väike koht pakub, sealhulgas ootused heal tasemel kaubandusele, teenindusele, meelelahutusele jne.
Peaaegu kõik väikeste kohtade probleemid saavad alguse ebapiisavast töökohtade valikust ja palgatasemest, mistõttu võib ka pereinimestest tohter seal pakutavast ametist loobuda, sest tema elukaaslase jaoks puudub sobiv töökoht.
Vald võib küll noorele perearstile pakkuda lisaks headele töötingimustele kompensatsiooni elukoha soetamisel, aga vald ei saa muuta kohta atraktiivsemaks võrreldes suurte linnadega. Taoline mõttearendus viib arusaamiseni, et ilma ettevõtteid suurtest linnadest välja meelitamata ja selle läbi väikeseid kohti atraktiivsemaks muutmata, jäävad omavalitsuste käed mitmete probleemide lahendamisel liialt lühikeseks, sealhulgas noorte arstide leidmisel.
Esimeste sammudena võiks riik perearstidele appi tulla asendussüsteemi loomisel juhuks, kui perearst ise haigeks jääb või mingil muul põhjusel mõnda aega tööst eemal peab viibima.
Samuti ootavad perearstid et Terviseameti esindajad leiaksid võimaluse tohtritega silmast-silma kohtumiseks, et üheskoos tekkinud kriisisituatsiooni üle arutleda ja sellele lahendus leida.
TOOMAS REINPÕLD, ajakirjanik
