Pensionäride osatähtsus rahvastikus ületas 30 protsendi piiri

2012. aasta 1. jaanuari seisuga ületas pensionäride arv kaks ümmargust numbrit — esmakordselt on pensionäre rohkem kui 30 protsenti rahvastikust ning üle 400 000. See on ligi 9000 pensionäri rohkem kui 2011. aasta 1. jaanuaril.

 2012. aasta 1. jaanuaril  oli Eestis 404 525 pensionäri ning nende osatähtsus rahvastikus statistikaameti arvestusliku rändeta rahvaarvu põhjal 30,2 protsenti. Kõige rohkem oli vanaduspensionäre, järgnesid töövõimetuspensionärid (vastavalt 74 protsenti ja 22 protsenti pensionäride üldarvust). Toitjakaotuspensioni, rahvapensioni ja väljateenitud aastate pensioni saajate osatähtsus oli vastavalt kaks protsenti, kaks protsenti ja üks protsent. Võrdlus kümne aasta taguse ajaga näitab, et töövõimetuspensionäride osatähtsus on peaaegu kahekordistunud — 2002. aastal oli vanaduspensionäre 81 protsenti ja töövõimetuspensionäre 13 protsenti.

1970. aastal oli pensionäride osatähtsus rahvastikus 19,1 protsenti. Kuidas on sealt jõutud praeguse 30,2 protsendini? Siin võib välja tuua järgmised mõjutajad: 1) demograafilised tegurid; 2) pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal; 3) pensioniea tõstmine; 4) majanduskriis. 1970.–80. aastatel tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus keskmiselt 0,2 protsendipunkti aastas; 1990. aastatel 0,45; 2000. aastatel taas 0,2 ja käesoleval kümnendil 0,6. 1990. aastate suurem tõus jäi kümnendi algusse, edasi hakkas juba mõju avaldama hilisem vanaduspensionikka jõudmine. Teisalt tõi rahvaarvu vähenemine kaasa selle, et pensionäride osatähtsus tõusis ka siis, kui nende üldarv vähenes.

Viimase kolme aasta jooksul on vanaduspensionäride arv suurenenud keskmiselt 2000 võrra ja töövõimetuspensionäride arv 7000 võrra aastas. Sellest, et töövõimetuspensionäride arvu hüppelise kasvu taga on mitte niivõrd rahva tervise järsk halvenemine, kuivõrd majanduslikust kitsikusest tingitud vajadus kõik võimalikud sissetulekuallikad ära kasutada, on varemgi kirjutatud

Omaette tasub vaadelda vanaduspensionäride arvu muutumist. 1980. aastatest kuni pensioniea tõusmiseni suurenes vanaduspensionäride arv keskmiselt kaks protsenti aastas. 1993. aastal jõudis vastavasse vanusesse esimene põlvkond, kelle pensioniiga oli kõrgem. Teatavasti toimus pensioniea tõstmine naiste 55 ja meeste 60 aastalt 63 aastale järk-järgult, poole aasta kaupa. See tõi kaasa olukorra, kus iga 12 kuu järel oli 6 kuud, mil vanaduspensionile jääjaid praktiliselt polnud, peale nende, kes jäid pensionile tavapärasest erinevas vanuses (nt soodustingimustel vanaduspensioni saajad).

Pärast pensioniea järkjärgulise tõusu jõustumist 1993. aastal on vanaduspensionäride arv stabiliseerunud. Mõni aasta tõi languse, mõni väiksema tõusu. Erandliku olukorra tekitas 2000. aastal vastu võetud seadus, mis asendas invaliidsuspensioni töövõimetuspensioniga, kuid erinevalt invaliidsuspensionist, makstakse vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärile edasi juba vanaduspensioni. See tõstis vanaduspensionäride arvu perioodil 1.01.2000-1.01.2001 4,6 protsenti.

Praeguseks on vanaduspensionäride arv kolm aastat järjest tõusnud, keskmiselt 0,8 protsenti aastas. See tähendab, et pensioniea tõus ei suuda enam kompenseerida rahvastiku vananemist. Majanduslikult raskem aeg ja kitsam tööturg soodustab ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämist. Millises olukorras oleksime aga siis, kui pensioniiga poleks tõstetud? 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 298 000 vanaduspensionäri. Üle 55-aastasi naisi ja üle 60-aastasi mehi oli samal ajal kokku 358 600.

i

MARVE RANDLEPP, Statistikaameti juhtivstatistik

blog comments powered by Disqus