Päris ja mängu

Mõned nädalad tagasi lõi meedias laineid Instagrami poetess, kes tekitas ühiskonnas küsimuse, kas tänapäeval tähendabki kirjandus paljaid luuletajaid, kaherealisi luuletusi ja triloogiaid, mis täis klišeesid.


Sellistest aruteludest ei jää puutumata loetamatu hulk eneseabiõpikuid, ravitarkuste raamatuid ega tarokaartide kogumikke. Ja neid viimaseid ostetakse raamatupoodide andmetel kõige rohkem, sest eestlane lihtsalt on esoteerika ja alternatiivmeditsiini usku. Pole siis vaja imestada, et aina rohkem pööratakse ära „päriskirjanikest“ ja vaadatakse „mängukirjanike“ poole.

Ent ka siin tasub mõelda, kes on see mängu ja kes päris. Ja kellel on luba ennast nii tituleerida ja kellel mitte. Ilmselt jätaksid mitmedki ennast uhke nimega tituleerimata, ent meedia teeb seda nende eest.

Ilmselt ei mõtle „päriskirjanikud“ sellele, et kirjandus on ja peabki olema pidevas muutumises. Jäädes kinni Tammsaare või Jaan Krossi romaanidesse ei jõuaks me ilmselt kaugele. Liiatigi, et kirjandus on viis, kuidas ühiskonnale varjatult või varjamatult hinnanguid anda, kuidas elu edasi viia ja rääkida sellest, mis südamel. On siis vahet, kas seda tehakse sotsiaalmeedias või kusagil mujal?

Kohtusin selle sama kurikuulsa Instagrami poetessiga ühel Jõgeva põhikooli noorte korraldatud üritusel. Ja olen õnnelik, et kohtusin. Sest muidu ei oleks ma teda iialgi leidnud. Mulle nimelt ei sobi luule ega ole iial sobinud. Kuid lihtne, tabav, lausa peensusteni minev luule, selgus, et sobib küll. Ja tänapäeva noortele sobib ka. Miks muidu otsustasid nad laupäeval kooli tulla, et üht „mänguluuletajat“ kuulata?

On loogiline, et tänapäeva elu, kultuur ning kirjandus on koondunud teistesse meediumitesse. Iganenud romaanid, mida tuli koolis, hambad ristis, lugeda, asenduvad uute romaanide ja luuletustega uutele platvormidele. Ja sellele ei tasu kätt ette panna, sest see on paratamatus. Ja uskuge mind, kui selliseid võimalusi oleks pakutud aastakümneid tagasi, oleks seda ka siis kasutatud.

Välismaal on selline tendents, kus ilusatele looduspiltidele kirjutatakse tabavaid mõtteid, lühiluulet või kas või klišeelikke mõtteteri, ammu kasutusel. Ning selle vastu ei võitle keegi. Sotsiaalmeedia staarid kirjutavad oma edulugudest raamatuid, mis lähevad noortele korda, aitavad motiveerida ja kaasa mõelda. On see siis kirjandus või mitte, see ei mängi noore jaoks rolli, sest ta ei klassifitseeri loetut oma peas ei mängu- ega päriskirjanduseks.

Ilmselt on vanemad ja eesti keele ning kirjanduse õpetajad pead vangutanud, kuidas noored lugema saada. Ning see ongi raske, kui pakkuda teoseid, mis lihtsalt enam ei kõneta, kuid mida peab lugema lugemise pärast. Ent kui õpetada noored otsima sotsiaalmeediast neile meeldivat luulet, kirjandust või kunsti, leiaksid nad selle vaevata. Tuleb lihtsalt natuke juhendada. Ning noorte oskusi ei tasuks siinkohal alahinnata.

Eestlastel on ikka kombeks vanasse takerduda ja sellest kogu hinnaga kinni hoida. Uue meediumi tulek ei tähenda kultuuri hääbumist, vaid võimalust, et meie keel ja kultuur jääb elama. Ja kui me tapame noorte ideed teha, mis neile meeldib, mis iganes platvormil ja kuidas neile meeldib, võimegi keele ja kultuuri arenguga head aega jätta.

Selle asemel, et pidada kellegi kirjutatut raamatulaadseks tooteks (!) ja suruda seda raamatupoodides vastava sildi alla (!), võiks mõelda, kas tõesti elab kultuur tänastes noortes vastandumise ja naeruvääristamise läbi. Ehk püüaks ise paremad olla, siis jääb ka meie ilus keel alles.

KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus