ÜRO Inimõiguste deklaratsioon ütleb, et inimesel on õigus arvamuse- ja sõnavabadusele ja levitada kõiki väljendusvahendeid kasutades teavet ja mõtteid. See on inimese põhiõigus.
Täna on saanud küsimuseks, kuidas sellele õigusele allutada olemasolevad tehnoloogilised lahendused, sest tehnoloogiline reaalsus sunnib meid muutma eneseharimise paradigmat.
Koos tehnoloogia arenguga on kaasnenud tendents, et suurem osa informatsioonist on kolinud ümber internetti. See on igati loomulik, sest on endaga toonud kulude kokkuhoiu ja efektiivsuse.
Samas koorub siit üks põhimõtteline vastuolu meie põhiseaduses kehtestatuga: igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, piiranguid tohib seada vaid üksikutel juhtumitel. Samuti sätestab põhiseadus, et igaühel on õigus vabalt oma ideid levitada.
Me peame täna mõtlema sellele, kuidas õigust suhelda, saada ja levitada informatsiooni, reaalselt põhiliste inimõiguste raames vaadelda ja fikseerida. Ning meile kõigile väga tähtsa küsimusena ? kuidas praktikas nendest õigustest osasaamine tagada?
Mulle isiklikult tundub, et täna ei ole kõikidele kodanikele, noortele ja vanadele, enam need põhiõigused täielikult tagatud. Või teisiti, on põhiseaduse ja madalama taseme aktide näol mingil moel fikseeritud, aga seda ei suudeta täielikus ulatuses inimestele garanteerida. Meenutan ? kolmandikul õpilastest ei ole kodus ligipääsu internetile. Suures osas on see seotud pere majandusliku olukorraga. Täna ei ole arvuti enam pelgalt mängimiseks, internet on tavaline suhtlemiskanal. Olukorras, kus valdav osa informatsioonist on kolinud internetti, on sellele ligipääsu puudumine seadnud kahtluse alla inimeste põhiõiguse ? õiguse informatsioonile. Olukorras, kus inimesele on seadusega garantii antud, kuid tegelikkuses me seda tagada ei suuda, selle väärtus devalveerub.
Teine probleem. Tiigrihüppe programmi raames on tehtud uuring, mille tulemused näitavad, et haridusliku kihistumise üks põhjusi on tehnoloogia ja informatsiooni puudus. Teisisõnu ? sellest, milline on õpilase ligipääs internetile, sõltub ka tema hariduse tase ja edasine elukäik.
See on veenev argument, mis tõestab, et juurdepääs informatsioonile on väga oluline selleks, et inimene elus hakkama saaks.
Kas tõesti on nii, et lapsel, kel on noores eas kodus ligipääs internetile, on stardipositsioon märkimisväärselt parem kui lastel, kel seda võimalust pole? Ja nii jõuamegi tagasi sinna, kust alustasin. Asjaolu, et suurem osa informatsioonist on liikunud internetti, on muutnud ühiskondlikuks väljakutseks internetiühenduse tagamise kõikidele Eesti inimestele.
Sellest tulenevalt leian, et internet peaks olema kõikidele Eesti inimestele tagatud põhiõigus.
On selge, et turuolukorda riiklikult sekkuda ei ole põhimõtteliselt õige. Küll aga on tänapäeva võimaluste juures võimalik internetiühendust baastasemel kõikidele inimestele pakkuda.
Interneti kui põhiõiguse tagamine jääb praktikas mõttetuks, kui kolmandikul inimestel puudub endiselt võimalus oma perekonda arvuti muretseda. Ilmselt ei saa riik tagada kõigile inimestele arvutit, kuid arvestades riigi võimalusi, saaks kindlasti olla abiks suurte hangetega ja paindlike rendimudelitega.
Asimov kirjeldas oma “Asumis? inimeste suhtlemist aastal 2000 telegrammide vahetamisena postkontorite kaudu. See näitab, kui suure sammu me väga lühikese ajaga oleme tegelikult astunud. Aga oleme ausad ? tõenäoliselt on see alles esimene suurem samm enne sadat järgmist.
Eesti on õnnelik väikeriik. Meil on võimalik astuda samm, mille teised riigid 10-15 aasta perspektiivis kindlasti teevad: kuulutada interneti kasutamine üheks inimõiguseks ja garanteerida kõigile ligipääs sellele. Konkurentsieelis, mis 15 aasta pärast on maailmas ilmselt üldine norm, peaks olema midagi sellist, mille vajalikkuses on vähe põhjust kahelda. Tegelikult on näiteks kogu Makedoonia täna reaalselt juba WiFi-ühendusega kaetud. Kui meil pole enam võimalik olla esimene, siis oleme parem teine kui viimane.
ANDREAS KAJU, Res Publica
