Paluver sai kätte Lutsu preemia

Nii nõudliku publiku ette astudes peab anne kaasas olema. Minul õnneks on,” ütles näitleja Anne Paluver üleeile Palamuse rahvamajas, kus talle anti kätte Oskar Lutsu Huumoripreemia nime kandev stipendium. Tänu lahketele annetajatele kujunes stipendium taas suuremaks kui varasemad.

Anne Paluver pole olnud kuigi aldis intervjuusid jagama. Põhjuseks see, et rohkem kui oma tööst rääkida meeldib talle seda teha. Palamuse publikule avanes ta siiski huvitava mõtleja ja vaimuka vestlejana.

Nagu mullune Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Ott Sepp, on ka Anne Paluver pärit Pelgulinnast, mis oli Paluveri lapsepõlves üks Tallinna värvikamaid piirkondi nii miljöö kui ka seltskonna poolest: seal elas prominentseid kultuuritegelasi, ent liikus ringi ka lähedal asuva psühhoneuroloogiahaigla tervemaid patsiente.

Näitlejaametist ei unistanud Anne Paluver sugugi lapsest saati. Tema tahtnuks saada hoopis diplomaadiks, ent siis tulnuks tal kindlasti parteisse astuda. Tema polnud aga isegi mitte komnoor. Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ta mitmel põhjusel sisse ei saanud, matemaatikaõpingutest samas kõrgkoolis sai tal aga kahe aastaga villand. Nii läkski ta 1972. aastal konservatooriumi lavakunstikateedri sügisesele lisakonkursile ning sai sisse.

“Sisseastumiskatsete ajal küsis Voldemar Panso, kas ma Kibuspuud tean,” meenutas Anne Paluver. “Mina ei teadnud aga kevadel lavakasse sisse saanutest midagi ning vastasin, et ei tea mingit Kibuspuud ega Kibuvitsa.”

Panso küsimuse põhjuseks olid Kibuspuu ja Paluveri üpris sarnased näojooned. Paar päeva hiljem kohtusid nad juhuslikult kohvikus ning jäid ka ise teineteist üpris üllatunult silmitsema. Paluveri, Kibuspuu ja Krjukovi õpingute ajal alguse saanud viljakas lavapartnerlus jätkus Eesti Draamateatri laval. Paraku jäi koostöö Kibuspuu ja Krjukovi varajase surma tõttu lühikeseks.

“Tunnen neist puudust iga päev,” kinnitas Paluver. “Samas usun hinge olemasolusse ja tajun, et nad on ikka minu jaoks olemas.”

Astus tühjusse

Urmas Kibuspuust meenub Anne Paluverile paljude muude seikade hulgas tihti see, kuidas ta ühe “Noore daami külaskäigu” etenduse ajal püstoli järele pidi jooksma.

“Selles lavastuses on stseen, kus püstol on vältimatu rekvisiit: ilma selleta ei saa tegevus kuidagi edasi minna. Ent ootamatult selgus, et püstolit pole,” meenutas Anne Paluver. “Et etendus toimus üleval väikeses saalis, rekvisiidiruum on aga all suure saali kõrval, sööstis Kibuspuu metsikute hüpetega alla ning samasuguste hüpetega üles tagasi, mina aga täitsin selle aja laval lihtsalt mingi lobaga. Kui meile tundus püstoli järel käimise aeg terve igavikuna, siis pealtvaatajad ei saanud üldse aru, et midagi juhtunud oleks.”

Et laval tuleb alailma ootamatuid asju ette — kas unustab keegi teksti või hilineb lavale —, on improviseerimisoskuseta näitleja Paluveri sõnul tõeline õnnetus. Ükskord jäänud ka Paluver ise lavale hiljaks, kusjuures üsna veidral moel.

“Seisin akside vahel ja ootasin oma lavaleminekut. Korraga vaatasin: lava on tühi ja jääbki tühjaks. Kirusin endamisi, et miks juba keegi ei tule ja mida nad ometi mõtlevad, kuni äkki taipasin, et mina ise olengi see, kes lavale peab minema.”

Laval on temaga ka õudseid asju juhtunud. Ühes tükis pidi ta näiteks lavalt mööda treppi kaks meetrit allapoole laskuma, seal kiiresti riided vahetama ning uuesti lavale naasma. Ühe etenduse ajal oli paraku unustatud trepp paika panemata, näitleja seda aga mustast sametist akside vahel valitseva hämaruse tõttu ei märganud ning astus tühjusse.

“Õnneks jõudsin aksidest kinni haarata ja seal ma siis rippusin nagu orav, kuni lavapoisid trepi kohale tõid,” meenutas Anne Paluver, lisades, et tühjusse astumise hirm pole teda tänini päriselt maha jätnud.

Ei salli sõnavahtu

Esimesed paarkümmend lava-aastat mängis Anne Paluver Eesti Draamateatris, seejärel sai temast Vanalinnastuudio näitleja. Praegu on ta kõige tihedamalt seotud Vana Baskini Teatriga. Suuri osi on ta saanud enda sõnul nii palju mängida, et neist hakkab villand saama.

“Nüüd unistan rollist, milles saaks kaks ja pool tundi laval olla ilma sõnagi lausumata,” ütles Anne Paluver naljatamisi.

Tegelikult ei salligi ta sõnavahtu ega infomüra. Ka estraaditekstidest meeldivad talle lakoonilised ja täpsed. Eesti autoritest suudab tema meelest selliseid kirjutada näiteks 1996. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia saanud Toomas Kall.

Kui Anne Paluver oli Palamuse rahvamaja juhataja Ivar Vinkmanni ette valmistatud ja publiku esitatud küsimustele vastanud ning “üle elanud” Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi pedagoogi Aili Kalavuse ja Jõgeva maavanema Viktor Svjatõševi läbi viidud laureaadiks “ristimise” tseremoonia, sai ta MTÜ Sokuturi esindajalt Ave Undilt kätte preemiatunnistuse. Tunnistuselt võis lugeda, et tänu headele annetajatele lisandub Paluveri pangaarvele 3347,50 eurot ehk 52 376,99 krooni. Nagu ikka, sai laureaat kingituseks naljakat mehikest kujutava Tauno Kangro skulptuuri.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus