Paljud “Titanicu” tragöödiaga seotud küsimused seni vastuseta

15. aprilli esimestel öötundidel möödus sada aastat, mil hukkus kõigi aegade kuulsaim, oma aja suurim ja luksuslikem reisilaev “Titanic”, uppumatuks peetud laev, mille ainsaks jäänud reis andis ainest paljudeks  romaanideks ja filmideks. Kuid nagu ka “Estonia” huku puhul, on paljud “Titanicu” tragöödiaga seotud küsimusedki senini vastuseta jäänud.

“Titanicu” ehitamisel ei hoitud kokku millegagi. Laevatehasele esitatud tellimus tähendas seda, et ehitatavas laevas, tõelises titaanis, pidi iga ruum ja detail  olema tolle aja parim. Nii olidki esimese ja teise klassi reisijateruumid sisustatud ülimalt luksuslikult. Laeval oli bassein, jõusaal, türgi saun, raamatukogu, Pariisi tüüpi kohvikud ehtsate palmidega ning arvukalt baare ning lokaale. Reisijate lõbustamiseks mängis laeval tipporkester.  

Päästepaate liiga vähe

Uppumise vältimiseks oli laev jaotatud veekindlate vaheseintega 16 sektsiooniks. Vee tungimisel laeva pidid sektsioonide terasuksed sulguma automaatselt 25 sekundi jooksul. Võimaliku lekke puhul oli vee eraldamiseks laevast olemas kaheksa pumpa, mille koguvõimsus küündis peaaegu kahe tuhande kuupmeetrini tunnis. “Titanic” võis pardale võtta 2603 reisijat ning 944 meeskonnaliiget, kellest rohkem kui pooled olid seotud vaid reisijate teenindamisega. Samal ajal jagus aga laeva 20  päästepaadis kohti üksnes pooltele pardal viibijatele. Suuremast arvust paatidest loobuti, sest need oleksid varjanud luksuskajutitest kaunist vaadet merele.

Laeva kapten oli Edward John Smith, jõuline ja sümpaatne halli habemega mees, tüüpilise vana merekaru võrdkuju. Ta oli kord alustanud laevapoisina ühel Liverpooli purjekal ja jõudnud oma 40-aastases teenistuses Extra Mastersi diplomini, mis tähistas Inglismaal kõrgeimat kapteni kvalifikatsiooni. Sajandivahetuseks oli ta vähemalt 250 korral Atlandi ookeani ületanud. Ta oli kindlalt otsustanud pärast “Titanicu” reisi pensionile jääda ja see reis jäigi talle  viimaseks, sest täites oma kaptenikohust, hukkus ta koos laevaga.

1912. aasta kevadtalv oli Põhja-Atlandil viimase 30 aasta kõige soojem, just see  murdis lahti hiiglaslikke jäämasse Arktikast. Mitmete meteoroloogiliste tingimuste kokkusattumise tagajärjel liikusid ujuvad jäämäed tol kevadel ebatavaliselt kaugele lõunasse, tekitades sellega tõsist ohtu laevaliiklusele. 

Hoiatusi ei peetud olulisteks

14. aprillil, seega päeval, mil “Titanic” põrkas kokku teda uputanud jäämäega oli laeva  raadiojaam kinni püüdnud viis hoiatavat teadet triivivatest jäämägedest. Sellest hoolimata jätkas Titanic täiskäigul edasiliikumist. Taheti ju õigeaegselt sihtpunkti jõuda. Umbes kell 22.40 üritas lähedal paiknenud auriku “Californian” radist “Titanicule” edasi anda teadet: “Oleme jääst ümbritsetud ja peatusime.”

Sealt ei jõutud veel teatada auriku asukoha andmeid, kui segamisest häiritud “Titanicu” radist teate katkestas: “Jää vait. Olen kinni”. Ta oli tõesti hõivatud rikaste esimese klassi reisijate eratelegrammide edastamisega, sest nende saatmisest saadav jootraha oli seni olnud kehvapalgalisele radistile märkimisväärne lisatulu.

Saamata “Titanicuga” uuesti ühendust, lülitas “Californiani” nördinud radist oma raadiojaama ööseks välja ja heitis magama. Nii jäid tal ka “Titanicu” hilisemad hädakutsed vastu võtmata. 

Jäämägi purustas viie veekindla sektsiooni seinad

Kakskümmend minutit puudus südaööst, kui “Titanicu” vahimadrused märkasid poole miili kaugusel laeva kursil jäämäge. Ei aidanud meeleheitlik katse kurssi muuta ega pidurdada. Vähem kui minuti pärast lõikas jää nagu konservikarbi avaja läbi laeva viie veekindla sektsiooni seinad.

Kuigi praod laevakeres ei olnut eriti suured, mõned ainult sõrmelaiused, asusid need ligi kuus meetrit allpool veeliini, kus veerõhk on suur. Seetõttu tulvas vesi laeva suure kiirusega, tungis laeva esimesest veekindlast kambrist kuni viiendani ning selle kaudu ka kuuendasse.

“Titanicu” uputamiseks neist vigastustest piisas, kaks ja pool tundi pärast jäämäega põrkumist kadus uppumatuks peetud titaan ookeanisügavikku. Enne seda olevat laevalt lastud rakette siiski märgatud ka suhteliselt lähedal paiknenud “Californianil”, kuid seal oli neid peetud luksusauriku pühapäevaseks ilutulestikuks.

Liinilaev “Carpatia” jõudis kohale paar tundi pärast katastroofi ja võttis peale 705 päästepaatides olnut. Raadio teel oli kuuldud hädakutsungit CQD- ja ka uudsemat, Atlandil esmakordselt kasutatud SOS- signaali. Külma haua oli aga leidnud poolteist tuhat “Titanicu” reisijat ja meeskonnaliiget. 

Hulk legende

Veel tänini on liikvel hulk selle laevaõnnetusega seotud legendihõngulisi lugusid, sest on ju legendid kuulunud alati suurte sündmuste, sealjuures ka õnnetuste juurde. Jutustatakse näiteks, et mitmed reisida kavatsenud loobusid veel viimastel minutitel halva eelaimduse või nähtud hoiatava unenäo tõttu ja pääsesid nii neid ootavast hukust.

Cameroni filmis “Titanic” on oma osa ka kurikuulsal õnnetusi tooval sinisel briljandil “Hope”. Tegelikult ei olnud leedi Astonil sellel laevareisil seda imeilusat vääriskivi üldse kaasas. Seda kinnitas juba kolm päeva pärast laevakatastroofi Amsterdami teemandibörs.

Seevastu levis laialt jutt, et “Titanicul” oli veetud salaja muumiat, mida saatis vaaraode needus ning mis põhjustaski laevahuku.

Legendihõnguline on kindlasti lugu neljast esimese klassi džentelmenist, kas olevat pärast laeva kokkupõrget jäämäega jätkanud rahumeeli oma bridžipartiid. Erilist austust ja lugupidamist on aga pälvinud hukkunud laevaorkestri pillimehed, kes olevat mänginud reisijate julgustamiseks hoogsaid lugusid seni, kuni vesi nendeni jõudis ja lõpetanud oma mängu kirikukoraaliga “Jumal, sul ligemal..” alles siis, kui vesi juba pillidesse voolas. 

Muutis mereohutuse reegleid

“Titanicu” hukku ja selle põhjusi püüti uurida võimalikult põhjalikult. Nii Inglismaal kui ka Ameerikas toimusid selleks isegi eraldi kohtuprotsessid. Neis selgus, et ei saagi rääkida ühest kindlast süüdlasest ega ka põhjusest või probleemist, mis laeva hukutas.

“Titanicu” kurva õppetunni üheks positiivseks pärandiks oli aga kahtlemata rahvusvaheliste mereohutuseeskirjade väljatöötamine. Neis tehti kohustuslikuks, et päästepaate peab jätkuma kõigi pardal olijate tarvis, et raadioside peab laevade vahel toimima 24 tundi ööpäevas ning et rakette võib laevadelt lasta vaid hädakordadel. Muudeti tunduvalt ka laevade konstruktsioone: topeltpõhju laiendati ka külgedele, veekindlaid vaheseinu ehitati kõrgemaks, parandati navigatsiooni ja sidevahendeid.  Kuid nagu näitas hilisem ajalugu ja ka “Estonia” hukk, pole uppumatuid laevu siiski seni ehitada õnnestunud. 

i

ARVI LIIVA

blog comments powered by Disqus