“Karlstadi ja Skuodase noorte võõrustamine oli meeldiv, aga andis samas ka päris karmi kogemuse. Kui Leedu noored olid Luua Metsanduskooli ühiselamu tubadega väga rahul, siis rootslased kippusid ühe ja teise asja peale algul nina kirtsutama. Ka toit tundus neile esialgu harjumatu: Rootsis näiteks ei söödavat nii tihti kartulit kui meil siin. Eriti keeruliseks tegi toitlustamise see, et üks Rootsi neiu ei talunud piima ega taimseid rasvu ning sealne õpetaja ei söönud sealiha. Nii et pidin enne iga söögikorda nende jaoks köögis erimenüü kokku leppima. Õnneks olid Luua baari kokad väga vastutulelikud, vaatamata sellele, et neil tuli samal ajal toitlustada ka üht laagriseltskonda ning kokkutulekulisi ja pulmalisi. Üks naljakas söögiäpardus juhtus ka: Kassinurme mägedesse piknikule minnes anti meile soe toit kaasa suurtes termostes, aga lahti suutsime me esialgu teha ainult vorste sisaldava. Kartulitermos “vandus alla” alles siis, kui vorstid juba söödud olid…
Probleemide lahendamise ning pinge- ja konfliktsituatsioonide lahendamise oskust sain noorsoovahetuse käigus tohutult juurde. Ning muutusin tolerantsemaks ja paindlikumaks. Näiteks Kuremaal käies pidime pärast lossikülastust läbi viima arutelu selle kohta, missugust kasutust leitakse tänapäeva Euroopas vanadele mõisahoonetele, ent kuna ilm oli palav ja järv käeulatuses, andsime enamuse soovile järele ning lasksime rahva ujuma. Arutelu aga korraldasime järgmisel päeval Luual.
Tartus käies me niisama paindlikud olla ei saanud. Seal oleksid Rootsi noored pikemat ?oppamisaega tahtnud, sest Luual ju suuri poode pole, ent päevakava seda paraku ei võimaldanud. Aga Hansapäevadel ja Eesti Rahva Muuseumis meeldis neile väga. Hansalaadalt olid peaaegu kõik rootslased ostnud näiteks Eesti lipu. Oli südantsoojendav, kui nad nendega lehvitades kogunemiskohta tulid.
Väga meeldis Rootsi ja Leedu noortele ka Endla looduskaitsealal ja Luua arboreetumis. Viimases võisime lühikese aja jooksul viibida mitmele eri maailmajaole iseloomulike puude-põõsaste keskel. Natuke hädas olime küll giidi jutu rootslaste jaoks inglise keelde tõlkimisega, aga üldjoontes saime sellega siiski hakkama.
Kõige vahvamad olid Rootsi, Leedu ja Eesti kultuuriõhtud, kus me üksteise toitu proovisime, laule laulsime ja seltskonnamänge mängisime. Kuna noorsoovahetuses osalesid tegelikult kolm tantsurühma, siis õpetasime üksteisele ka oma rahvatantse. Tõsi, kuna karlstadlased rahvatantsu ei viljele, siis nemad õpetasid meile hoopis stepptantsu.
Asjade seisust paremat ülevaadet saada aitasid meil õhtused analüüsid. Kirjutasime näiteks suurele paberile numbrid ühest kaheksani ning igaüks sai nende juurde kleepida eri värvi ja eri kujuga märkmepabereid, mis tähistasid eri valdkondi nagu toitlustamine, majutus, suhtlemine jne. Nii saime teada, missuguse hinde noored ühele või teisele valdkonnale kaheksapunktisel skaalal annaksid.
Kuigi tulevikus ma ise enam projektijuht olla ei tahaks, vaid nõustaksin ses osas parema meelega mõnd tantsurühmakaaslast, olen siiski väga tänulik Flexi juhendajale Merleen Läänemäele ja Jõgeva linnavalitsuse peaspetsialistile Erki Tederile, kes mind projekti kirjutama julgustasid ning kõiges nõu ja jõuga abiks olid.
Luua noorsoovahetuse projekt sai teoks Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetusel, ent selle sisu ei pruukinud tingimata kajastada EÜ või Euroopa Noored Eesti büroo seisukohti ega hõlmata nendepoolset vastutust.”
RIINA MÄGI
