Viimastel aastatel on Tormas esinetud Virve Osila näidenditega. 1997. aastal etendus Osila tükk «Vigased linnud», 1999. aastal «Rootsi onu», mullu «Kiitus kosjakontorile» ja nüüd siis «Poolikud patud».
«Üks asi on see, et isetegevuslikele näiteringidele ei ole näidendeid. Kui ka näidend on, on seal nii pikk rivi tegelasi, aga meil siin maakohas ei ole nii palju võtta. Peame arvestama, kui palju on tegelasi ja nendest mehi, sest mehi on meil üsna vähe. Osila tükkides on osatäitjaid just parajalt olnud Nüüd otsustasime, et otsime järgmine kord midagi muud,» rääkis rahvamaja juhataja Lea Pendis.
Seitsmeliikmeline trupp
Praegu on näitetrupp seitsmeliikmeline. «See koosseis on väga hea, trupis on küllalt noored inimesed. Tundub, et nad tahavad mängida, väga kohusetruult käisid proovides. Näitetrupis on valdavalt uued inimesed, kellele see oli esimene etendus. Alustasime selle näidendi ettevalmistustega oktoobri alguses. Lõpuks käisime juba kolm korda nädalas koos, üks päevadest oli pühapäev, ma ütleksin, et see oli juba nagu rahvamajas elamine,» rääkis näiteringi juhendaja Luule Lehemets, kes ka ise etenduses kaasa lööb.
«Niisugust oma näiteringi austavat publikut nagu Tormas ma ei tea, kas kuskil üldse on. On väga südantsoojendav, kui palju meile tuuakse lilli ja kuidas oma rahvas meist hoolib,» rääkis samuti näitemängus mängiv Endla Viesemann. Näitlejate sõnul oli rahvamaja saal pealtvaatajaid pilgeni täis.
«Olen ise siin juba 50 aastat näitemängu teinud, see tähendab kaasa mänginud. Mind täitsa jahmatas, kui eesriie läks eest ära ja rahvas hakkas saalis plaksutama, ja nii iga vaatuse alguses,» oli näiteringi juhendaja imestunud.
«Kõigepealt otsime näidendi välja ja loeme seda eest tahapoole ja tagant ettepoole. Siis tuleb seltskond kokku ja loeme näidendi kõigepealt ka üheskoos läbi. Loeme siis juba niiviisi, et olen mõelnud, kellele mingi osa sobib. Iga osatäitja analüüsib ise, kuidas ta oma tegelaskuju näeb. Mina vaatan enam-vähem professionaalse pilguga. Kui mulle ei meeldi, kuidas näitleja teeb, siis loomulikult ma ütlen, et mina näen seda asja teisiti. Lihtsalt arutame ja proovime,» tutvustas Luule Lehemets loomeprotsessi.
Eakatele otsitakse uut tükki
Nüüd liiguvad juba uued mõtted, kaks näidendit juba läbi loetud. Luule Lehemets tahaks ise väga klassikat mängida. Nüüdisaegseid rahvateatritele sobivaid näidendeid on vähe, tükk peab olema ikka selline, mis maarahvale huvi pakub. Ka natuke nalja peab olema.
Lea Pendise sõnul on niikaua, kui tema rahvamajas tööl on olnud, kõik näidendid hästi läinud. Oma rahvas tahab kangesti enne teada saada, kes mängib, aga alati ei saadagi jälile, kes pimedal ajal majja tulevad.
On ka memmed-taadid, kes tahaksid näitemängu õppida, neile otsitakse praegu näidendit. Eakate näitetrupp sai etenduse esitamisküpseks möödunud aastal, kuid sellega saadi esineda vaid üks kord. Seejärel juhtus raske autoõnnetus, kus hukkus üks ja sai vigastada ka teine osatäitja. «Seda etendust ei mängi me enam kunagi,» ütles Lea.
Lastel on samuti koolimajas näiteringid, mida juhendab Ülle Säälik. Tehakse ka etendusi, mis sisaldavad nii laulu, tantsu kui ka näitemängu.
«Paar aastat tagasi tegin näitemängu ka suuremate lastega, aga nüüd teen ainult oma klassiga. Võiksin panna terve klassi näidendis kaasa tegema, sest kõik tahavad esineda. Praegu on nii, et kui lõpetame ühe asja ära, siis nad juba küsivad, et õpetaja, mida me nüüd hakkame tegema. Lapsed on kõik väga julged. Tähtis on, et areneks esinemiskultuur ja käitumisoskus,» rääkis pikaaegne algklassiõpetaja Luule Lehemets.
EVA KLAAS
