Müüt heast haridusest

Kui lähtuda traditsioonilistest näitajatest, millega tavaliselt ühe riigi formaalharidussüsteemi hinnatakse, ei paista Eesti sugugi paha välja.
Hariduskulutused moodustasid 2003. aastal 6,5 protsenti Eesti SKT-st. Võrdluseks, OECD maade keskmine näitaja on 5,2 protsenti.
Hariduskulutuste summad riigieelarves on aasta-aastalt kasvanud, valdavalt üldise eelarve kasvuga samas tempos, mõnel aastal isegi kiiremini. Hariduskulude osakaal moodustab 15,7 protsenti avaliku sektori kogukuludest, võrdluseks jälle OECD keskmine 12,9 protsenti.
Pooled sisseastujatest ülikooli ei lõpeta
Ka tööealise elanikkonna haridustaseme näitajat vaadates ei ole olukord kõige halvem. Kõrg- ja keskharidusega inimeste osakaal ulatub 65 protsendini vastavaealisest elanikkonnast ning keskmine kooliskäidud aastate arv on senini kasvanud.
Aga ometigi pole me oma haridussüsteemiga rahul. Üldhariduskooli lõpetanul pole kindlust, mida oma eluga peale hakata. Pole tal ka mingeid kutseoskusi. Ülikooli bakalaureuseõppesse astujate arv on kümne aastaga enam kui kahekordistunud, kuid pooled sisseastujatest ei lõpeta ülikooli. Ja suur hulk kõrgharidusega inimestest on töötud või teevad oma haridustasemele mittevastavat tööd.
Sellest hoolimata levib aga näiteks müüt, et Eesti haridussüsteem on hea, sest lapsed on edukad, kui nad lähevad õppima välismaale. Samal ajal on teada, et põhikoolist langeb igal aastal välja üle tuhande lapse. Miks see nii on? Kas edukad lapsed on edukad tänu koolisüsteemile või on nad edukad koolisüsteemist hoolimata?
Õpitakse peamiselt fakte
Kõige olulisemaks põhjuseks koolist väljalangemisele on kindlasti see, et õppekavad on üle paisutatud erinevatest õppeainetest ja õpetatakse fakte. Õppeained konkureerivad omavahel ja aineliitude poolt on tugev surve ainekavade mahtude suurendamiseks. Samas on õppeained vähe integreeritud ja puudub süsteemne käsitlus sellest, mida ja kui suures ulatuses ikkagi peaks koolis õpetama, et laps oleks põhikooli lõpetamise järel ette valmistatud eluks väljaspool kooli.
Probleemiks on ka koolis kasutatavad õppemeetodid. Kindlasti ei ole kõige efektiivsemaks meetod, kus ainult õpetaja tunnis räägib. Aga praeguse õppekava juures alternatiivi polegi, sest eksamite eel tuleb laste peadest läbi lasta tohutu hulk materjali. Unistades võiks mõelda, et kool, püüeldes noore isiksuse arendamisele, arvestab tema annete ja eripäradega. Aga ei, kõik peavad pähe õppima võrdse arvu luuletusi, lahendama nädalas viisteist võrrandit ja tegema kümme tiiru staadionil.
Parem ei ole olukord ka gümnaasiumides. Tänane gümnaasium ei valmista noori ette ellu astuma ehk toime tulema järgmisel haridustasemel või tööelus, halvemal juhul treenib gümnaasium täna vaid riigieksamiteks.
Eesti haridussüsteem logiseb igast nurgast. Et asi saaks paremaks minna, peaksime müütide tagant jõudma selleni, et iga laps, lapsevanem, omavalitsustöötaja, poliitik teab, mis toimub koolis ning peaksime suutma kokku leppida selles, mis seal peaks toimuma.


Anneli Kommer,
Sisekaitseakadeemia majanduse õppetooli juhataja