Oma töö tõttu olete näinud väga mitmeid mälestisi, sealhulgas ühes või teises armees sõdijatele või sõjas langenutele püstitatud ausambaid ja mälestuskive, mõstagi ka üht või teist võimu teeninud poliitiliste tegelaste monumente. Oletame, et Teilt oleksid küsinud nõu nii Lihula monumendi püstitajad kui ka mahavõtjad. Mida oleksite neile soovitanud muinsuskaitseametniku ja Eesti Vabariigi kodanikuna?
Sellele küsimusele vastates mõtlen ma ühiskondlikule kokkuleppele. Selle Eesti ühiskonda siduva dokumendi koostamisele kulutati palju raha. Tundub aga, et kokkuleppe põhimõtteid on praktiliste küsimuste lahendamisel vähe rakendatud. Ühiskondlikule kokkuleppele tuginedes võinuks otsustada küsimused, mis seonduvad nii Lihula mälestusmärgi paigaldamise kui ka mahavõtmisega. Kõik niisugused ettevõtmised nõuavad põhjalikku kaalumist ja ennekõike inimestega läbi rääkimist.
Mis Teie hinnangul peamiselt Lihula monumendi mahavõtmise puhul pahameele põhjustas? On see massiline poolehoid Saksa armees võidelnud eestlastele või veel midagi muud?
Leian, et inimesi ärritas monumendi eemaldamise viis. Seda tööd tulnuks teha päevasel ajal. Sündmuste juures võinuks viibida valitsuse esindaja. Inimeste ajalooline mälu on tugev. Nii meenutaski Lihula kivi eemaldamine Vabadussõja mälestusmärkidega ümberkäimist nõukogudeaja alguses.
Sestap algaski pärast Lihula intsidenti Teise maailmasõja ajal rajatud nõukogude sõdurite ühishaudade ja hauamonumentide rüüstamine ja rüvetamine?
Jõgevamaale pole vandalismilaine jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. Mälestusmärkide lõhkumine ja rikkumine on ebaseaduslik ja ebaeetiline.
Ehk pole aga inimeste viha suunatud mitte niivõrd Punaarmees teeninute, vaid mälestusmärkidel olevate nõukogude okupatsiooni sümbolite, näiteks viisnurga või sirbi ja vasara vastu?
Võib-olla tõesti. Me peaksime aga lähtuma sellest, et hauad ja hauamonumendid on pühad. Me ei tea, ehk on ühishaudadesse maetud ka eestlasi. Arvestades seda, on Jõgevamaal paiknevad nõukogude sõjaväelaste ühishauad koos hauamonumentidega ajaloomälestistena muinsuskaitse all.
Kes ühishaudu ja hauamonumente korras hoiab?
Senini tehakse seda tööd omavalitsuste eestvedamisel. Muinsuskaitseameti arvates võiks selle tööga hakata tegelema vene kogukond Vene Föderatsiooni saatkonna kaasabil.
Küsin nüüd Teilt konkreetselt, kas Lihula mälestusmärgi avamine oli ekslik tegu?
Must-valgeid vastuseid on raske anda. Ehk oleks tulnud aga enne mõelda sellele, et Pärnust oli see monument juba maha võetud.
Kuivõrd leevendaks pingeid idee rajada monument kõikidele eestlastele, kes on sõdinud Teises maailmasõjas või teisteski sõdades? Kas see oleks lahendus tekkinud probleemidele ja lõpetaks Teise maailmasõja, mis meie hinges veel kestvat?
Taolise mälestusmärgi pidanuks püstitama juba aastaid tagasi. Kavatsus tuleb kindlasti nüüd teoks teha, mõistagi aga rahvaga nõu pidades.
Küllap tuginevad Teie seisukohad aastatepikkusele töökogemusele. Kui kaua olete üldse muinsuskaitset teeninud?
Alates 1972. aastast. Tollal töötasid rajoonide muinsuskaitseinspektorid muuseumide juures. Jõgevamaal siis veel muuseumi polnud, ka Palamusel mitte. Seetõttu hakati muinsuskaitseprobleemidega tegelema Jõgeva rajooni kultuuriosakonnas, mille juhataja Hilja Toome mind tööle kutsus. Varem töötasin Jõgeva raamatukogus. Muinsuskaitseküsimustega tegelemist alustasin aga juba siis, kui olin ametis esimesel töökohal Torma rahvamajas. Siis kuulus kultuuritöötajate töökohustuste hulka ka külanõukogude territooriumidel paiknevate kultuurimälestiste eest hoolitsemine.
Nii aktiivne muinsuskaitseliikumine, nagu oli Eestis laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise ajal, on vist praeguseks vaibunud. Kas oleme pragmaatilisemaks muutunud?
Eesti taasiseseisvumise perioodil tegid väga olulise töö muinsuskaitseseltsid, mille mõju oli tunda ka Jõgevamaal. Ma arvan, et need seltsid võiksid tegutseda praegugi. Näiteks võiks kodanikualgatuse korras hooldada mõnda kultuuriobjekti.
Kui tugevasti püsivad üldse sellised mõisted nagu mälestised ja kultuuripärand eestimaalaste mõtte- ja tundemaailmas?
Muinsuskaitseamet on teinud suurt tööd kultuuripärandi hoidmisel ja kaitsmisel. Ka paljudel inimestel on suurenenud soov minevikupärandit hoida ja hinnata. Paraku sõltub aga mälestiste hoidmine ja kaitsmine suuresti rahast.
Kui Jõgevamaa peaks saama suure summa raha, mida võiks kasutada muinsuskaitse huvides, siis millele soovitaksite see raha kulutada?
Minu hinnangul oleks raha tarvis näiteks mõisakoolide korrashoidmiseks. Üks selliseid koole on Puurmani Keskkool, mis asub kaunis lossis. Lossi keldrit küll renoveeriti, seal uuendati sööklaruumid. Kahjuks on aga Puurmani kool jäänud välja mõisakoolide rahastamise programmist.
Kas Muinsuskaitseameti uus peadirektor Agne Trummal on juba Jõgevamaad külastanud?
Agne Trummalil on praegu käsil tutvumine Eesti maakondadega. Veel tänavu jõuab ta ka Jõgevamaale.
Kui sageli tuleb muinsuskaitseinspektoril tegelda omandiküsimustega?
Seda juhtub ikka. Näiteks on mõni inimene ostnud muinsuskaitse all oleva hoone. Sel juhul arutame omanikuga läbi teemakohased probleemid. Selgitan talle, milliste seadusest tulenevate ettekirjutustega peab arvestama. Kasutangi juhust ning ütlen, et kõik võivad muinsuskaitset puudutavate küsimustega minu poole pöörduda telefonil 776 6367 või e-posti aadressil sihver@muinas.ee?
Jõgevamaal on kokku 1630 kultuurimälestist, neist ajaloomälestisi 46, arheoloogiamälestisi 267, arhitektuurimälestisi 220, kunstimälestisi 1094. Muinsuskaitseinspektorina peate nendesse kõigisse suhtuma võrdse lugupidamisega. Kuid kas inimlikus mõttes on selliseid mälestisi ja paiku, kuhu hing kohe kutsub?
Tõepoolest, üks selliseid kohti on Kassinurme linnamägi. Aastaid tagasi võsastunud koht on nüüdseks Eesti Metsaseltsi, selle presidendi Kaupo Ilmeti ja kultuuriseltsi eestvedamisel kauniks saanud, kuhu ise meeleldi lähen ja ka oma külalisi viin.
JAAN LUKAS
