Ehkki tuleval aastal täitub Eino Veskisel pool sajandit samas kohas õpetajaameti pidamisest, annab ta koolis tunde veel praegugi. “Iseenda huvides, et ennast vormis hoida,” ütleb ta selle kohta, et on võtnud endale Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli mõnedes klassides ajalootunnid. Pealegi on see ju ta enda loodud kool. Õige pea pärast seda, kui noor Veskiste abielupaar oli Jõgevale õpetajateks tulnud, sai Einost tollase Jõgeva Töölisnoorte Keskkooli esimene direktor. Palju aastaid oli ta kahe isanda teener, nagu ta ise ütleb. Andis tunde nii päeva- kui ka õhtukoolis, kus ta ühtlasi ka direktoriametis oli. Praegu viivad täiskasvanute keskkooli elu edasi juba Eino Veskise enda õpilased Maie Peda ja Reet Kikkas ning kooli looja ja kauaaegse direktori süda on rahul – nad teevad seda hästi.
Mõlemas koolis on Eino Veskis aastakümnete jooksul juhendanud pidevalt ka õpilaste kodu-uurimuslikke töid. Tema õpilased on läbi aegade osalenud vabariiklikel koolinoorte kodu-uurimuslikel konverentsidel, kuhu on esitatud kokku umbes sada tööd. Kui siia juurde arvata Eino Veskise enda trükis avaldatud raamatud ja need, mille avaldamisel ta on olnud kaasautor, arvukad loengud, seminarid, konverentsid, mida korraldada on tulnud, tegutsemine haridusministeeriumi ajalookomisjoni liikmena, Eesti kodu-uurimise seltsis, omaaegse rajooni kodu-uurimise toimkonna esimehena, linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjonis, aeg-ajalt ka giiditöö jne, saab kõike seda kokku aukartustäratavalt palju.
Tänaseks valgepäiseks muutunud, aga läbi aastate endiseks jäänud mitme põlvkonna õpetaja Eino Veskis naerab endistviisi muhedat naeru ja tunnistab, et töötab praegugi iga päev selleks, et mälu treenida ning saab kõige enam jõudu ja energiat just suhtlemisest erinevate inimestega. Abikaasa Siiri Veskis, kauaaegne emakeeleõpetaja, on tänaseks siiski õpetajaametist loobunud ning jätkab meeleldi koduse majandusala juhataja kohustusi, mida tal olude sunnil ka varem täita on tulnud. Eino on ju töö ja ühiskondlike kohustustega alati väga hõivatud olnud. Pealegi on siit perest emakeeleõpetaja tööd jätkamas Siiri ja Eino tütar Maire Baida.
“Siia me tulime ja siia me jääme”
Väärikate, sirgeselgsete ja särasilmsetena hakkab Veskiste abielupaar tänases Jõgeva linnapildis kuidagi eriliselt silma. Juuksedki on mõlemal ühtviisi säravalt halli tooni. Sellel aastal tuleb nende kuldpulmapäev. “Meil on väga ilus noorusaeg olnud,” ütlevad mõlemad justkui ühest suust, meenutades ühiseid keskkoolipäevi Valgas ja ülikooliaastaid Tartus. “Ega keskealgi just viga pole olnud,” leiab Siiri. “No muidugi,” kostab Eino seepeale kärmesti. “Kõige tähtsam on see, et hing nooreks jääb,” arvavad mõlemad. Sidemed Valgaga ja oma kunagise kooliga aitavad noorust hoida tänagi. Aeg-ajalt on põhjust olnud ikka teineteiselt küsida, et kas mäletad seda poissi või tüdrukut või meenutada omavahel koolikaaslastega tehtud vigureid. Üks kümnenda klassi ekskursioon Riiga, kui sõideti presendiga kaetud veoauto kastis, on aga mõlemal eriti selgesti meeles. Siiri, kes oli olnud üks viimaseid auto peale tulijaid, üritas pääseda auto etteotsa, kus talle kohta hoiti. “Mis sa sinna ette ronid, istu siiasamasse,” oli öelnud tagapool istunud paralleelklassi noormees Eino. “Ma siis istusin ja “istun” tema kõrval siiamaani,” naerab tollane Siiri Karjus praegu. “Mingi vastastikune huvi ilmselt sellest ajast alguse sai,” arvab ta.
Pärast keskkooli lõpetamist 1950. aastal asus Siiri Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, Eino aga ajalugu õppima. Einol oli lõpetamise järel valida töökoht kas Tallinna, Pärnusse või Jõgevale. Kahes esimeses kohas pakuti muuseumitööd, mis talle liialt kuivana tundus. Jõgevale vajati mõlemaid õpetajateks. Kolm aastat suunamisaega, nagu tollal määratud oli.
Oli 15. mai hommik 1955. aastal, kui noored õpetajad Jõgeval rongist maha astusid. “Siia me tulime ja siia me jääme,” oli Eino öelnud jaamas need saatuslikud sõnad, mõeldes selle all pigem kolme eelseisvat aastat. “Miks ta küll seda ütles,” oli Siiri tollal mõelnud. Seejärel oli hakatud koos otsima, et kus see linn õige olema peab. Praegusel Aia tänaval kruusatee ääres olid mõned barakid ja kolm maja, sama palju maju oli ka nüüdsel Puiestee tänaval. Tänaste mitmekorruseliste kivimajade asemel olid enamasti põllud.
Hiljem tehti esimene tutvusretk Laiuse lossivaremete juurde. Ei oleks osanud siis arvata, et järgnevatel aastakümnetel saab Einost Jõgevamaa aja- ja koduloo suuremaid tundjaid ning hoidjaid ja tutvustab siinseid paiku maakonna külalistelegi.
Kokkutulek koos nelja akadeemikuga
Aastatel 1962 – 1991 on Eino Veskis kaasa teinud kõik Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni korraldatud üle-eestilised seminarid ja kokkutulekud. 1965. aastal viibisid aga Eestimaa kodu-uurijad seitse päeva Jõgevamaal. Kohal oli ka neli siitkandist pärit akadeemikut, kes korraga ühe laua taga istusid – Hans Kruus, Paul Ariste, Johannes Voldemar Veski ja Harri Moora. Einol on hästi meeles, kuidas Hans Kruusile tema kodukandis Jõunes südamlik vastuvõtt korraldati.
Omaaegse rajooni kodu-uurimise toimkonna esimehena algatas Eino Veskis 1961. aastal koos selleaegse rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja Maie Päidi ning muinsuskaitseameti juhataja Helju Sihveriga mälestusmärkide paigaldamise. 1964. aastal avati mälestuskivi Anna Haava sünnikodus, siis Kuningamäel, kus trükiti kunagi “Lühhike õppetus”, 1967. aastal sai mälestustahvli maja Jõgeval, kus on elanud Enn Kippel, edaspidi tähistati Johannes Voldemar Veski, Hugo Raudsepa, Johan Kõpu sünnikoht jne. 1994. aastal avati mälestuskivi kirjaga “Siit algas kannatuste tee” Jõgeva raudteejaama juures neile, kes siit Siberisse küüditati. Eino meenutab hea sõnaga kõiki neid, kellega on aastate jooksul teinud koostööd, seda nii kodu-uurimise alal, loengute või konverentside korraldamisel – Arvo Oja, Juhan Reimann, Toivo Õunapuu, Ülo Pärn, Asta Leiten, Vaike Lapp, Tiit Lääne, Viivi Lani, Mati Kepp, Airi Rütter, Asta Paeveer, Meedi ja Hillar Ümar jt. Koos Herbert Söödega sai palju aastaid toimetatud ajalehe Punalipp kodu-uurimise alast lisalehte “Meie Kodu”.
Omamoodi mälestused on Einol 1968. aastast, mil ta valiti delegaadiks Moskvas peetud üleliidulisele õpetajate kongressile Eesti töölisnoorte keskkoolide esindajana koos tollase haridusministri Ferdinand Eiseni ja teiste Eesti tipp-haridusjuhtidega. Meeldejäävad olid sealsed kohtumised kosmonaut Nikolajeviga, haridusminister Furtsevaga jne.
Mitu tuhat õpilast
Et Eino pole ajalooõpetajana ja mitmesuguste ühiskondlike ametite pidajana kunagi kuulunud kommunistlikku parteisse, see on isegi omamoodi ime. Oma isa elukäiku ja pere eestimeelsust arvestades poleks ta seda suutnud teha. Kord oleks teda vaat et sunniviisil pandud Palamuse kooli direktoriks. Üks kõrge ülemus oli põrutanud rusikaga vastu lauda ja kamandanud: “Sa oled partei sõdur ja pead käsku täitma!. “Vaat, ei ole partei sõdur,” oli Eino siis vastu öelnud, mispeale ametnik siiralt üllatunud oli.
“Läbi lillede” rääkis õpetaja Veskis vahel ajalootundides oma õpilastele mõndagi. Kaebama tema peale pole mindud. Kuigi, nagu ütleb Siiri Veskis, otsiti omal ajal kommunistliku kasvatuse momenti taga isegi matemaatikas. “Nõukogude ajal tuli asju huumoriga võtta, palju siis neid oli, kes südamega mingeid aruandeid või muud seesugust tegid,” teab ta kinnitada omadest kogemustestki. Samas tunnistab ta, et õpetajate omavahelised toredad ettevõtmised, peod ja sõpruskohtumised teiste koolidega aitasid pingeid leevendada ja pakkusid mõnusat vaheldust argipäevatöös.
Eino Veskise ajalootunnid on mitme põlvkonna õpilaste seas enamasti ikka väga oodatud olnud. Tundide ette valmistamiseks on temal olnud oma süsteem. Arvukad kaustad andmete, huvitavate faktidega. “Ajalooõpikuid kasutan ma väga vähe. Kui olen asja läbi kirjutanud, jääb see mulle harilikult meelde ja ma räägin peast. Põhiasjad saab ära räägitud ja niimoodi võib õpilases juba iseseisvaks edasiuurimiseks rohkemgi huvi äratada. Õpilasi ei tohi üle koormata,” leiab Eino. Huvi äratamiseks ja tunnis väsimuse peletamiseks on tal oma meetodid. Näiteks on tal kaustadesse kirjutatud mitu tuhat anekdooti, enamik poliitilised, mida tal sobilikul juhul on lausa varrukast puistata. Neid on ta kasutanud ka loengute pidamisel, kui kuulajad väsima hakkavad. “Igaks elujuhtumiks oma käik. Need on väikesed asjad, aga vahel aitavad paremini kui miski muu ja suudavad inimestes huvi äratada,” on ta kindel.
Aastate jooksul on Eino Veskisel olnud mitu tuhat õpilast. Konflikti pole seni tekkinud neist kellegagi. “Kui midagi öelda on, siis saab see nelja silma all selgeks räägitud,” leiab ta.
Eriti hea meel on õpetajal teada, et tal on töö jätkajaid, kelles on õnnestunud asja vastu huvi äratada. Näiteks on Tiit Lääne uurinud Jõgeva jäähoki ajalugu ning edasi juba maailma spordiajalugu jne. Rutt Tänav on Põltsamaa muuseumi juhataja. Kunagisi õpilasi on erinevate alade teadlaste seas, nagu Andres Tupits, Toe Nõmm, Piia Põldmaa, Ülle ja Ilmar Tupits, Maia Raudseping jne.
Suveks Paradiisi
Paradiis on Veskiste Laiusevälja külas asuv suvekodu. Nüüd on selline nimi ka ametlikult olemas. Kui Eino seda registreerima läks, oli tal talu kunagine nimi meelest ära läinud. Et aga ümberkaudne rahvas kohta Paradiisiks oli kutsunud, sai niimoodi ka lõpuks paberitesse kirja pandud. Majaümbruse aed ja park pidavat oma nime ka igati õigustama.
Juba praegu ootavad suvel Paradiisi tulemist kuueaastane Elise ja seitsmene Henrik Kopenhaagenist. Need on tütar Mae ja ta taanlasest abikaasa Jens Kristiani lapsed, kes kannavad perekonnanime Hone. Elise ja Henrik olevat kakskeelsed lapsed, kes räägivad oma emaga eesti ja isaga taani keeles. Väimees pidavat aga juba ka peaaegu veatult eesti keelt kõnelda oskama. Mae on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogina, õppinud rootsi ja taani keelt ning töötanud tõlgina. Temalt on ilmunud 1998. aastal ka raamat ” Taani-Eesti. Eesti-Taani”.
Väikesed Elise ja Henrik on vanaema-vanaisa sõnul suvises Paradiisis teine vahetus. Maire lapsed Ingmar ja Oliver on juba täismeesteks sirguda jõudnud ja nemad jõuavad maakoju ning vanavanemate juurde nüüd harvemini.
VAIKE KÄOSAAR
