Miks rikub Venemaa reegleid?

Muu maailma reeglid Venemaa suhtes ei kehti, aga Venemaa rakendab oma reegleid soovitud viisil kus ja millal iganes. Seetõttu ei peaks Maailma Antidopinguagentuuri (WADA) eelmisel nädalal avaldatud raport kedagi üllatama.

Venemaa on alates 1991. aastast olnud Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) raha puudutava tohutu pettuse keskmes, muutunud maksejõuetuks suutmatuse tõttu oma võlga teenindada, pannud toime sõjakuritegusid Tšetšeenias ja Süürias, kuulutanud rahvusvahelise õiguse inimõigusi puudutavad osad endale mittekehtivaks, korraldanud küberrünnaku Eesti vastu, provotseerinud sõja Gruusias, annekteerinud Krimmi ja jultunult valetanud Malaisia reisilennuki allatulistamise kohta Ukraina kohal 2014. aastal.

Miks on see nii? Üldistuste tegemine rahvusliku iseloomu kohta on riskantne, eriti poliitilise korrektsuse ajastul. Samas on Venemaa uurijad selle probleemi üle kaua pead murdnud. Üks silmapaistvamaid nende seas on USA välisministeeriumi endine ametnik Raymond F. Smith, külma sõja aegse klassiku “Negotiating with the Soviets” autor.

Smith selgitas, kuidas marksismi-leninismi dogmade juurutamine tsaariaegse feodaalse mõtteviisi peale lõi teistsugused mõttemallid. Esiteks, Nõukogude Liidu esindajad ei uskunud “võit-võit” läbirääkimistesse (kuna nad on harva midagi sellist kogenud). Teiseks, valed on ühiskondliku ja ärielu tähtis osa. Kolmandana ja ehk tähtsaimana on reeglid vaid vahendid rivaalide ja vastaste piiramiseks ja alistamiseks.

See tähendab luba rikkuda sõltuvalt olukorrast kas avalikult või varjatult oma suva järgi teiste inimeste reegleid. Moraal ei puutu asjasse. Vastupidisel juhul tuleb ise reegleid kehtestades kujundada need endale soodsaks ja neid karmilt jõustada. Neid võib kaunistada mõnede sõltumatute vaidluste lahendamise protseduuride ja teiste kohase protsessi elementidega. Need on valed: neid ei maksa tõsiselt võtta.

See oli Nõukogude lähenemine. Välismaal jutlustati imperialismivastasust, surudes samal ajal oma impeeriumis halastamatult maha teisitimõtlemist. Nõukogude Liidu seadused ja põhiseadus tagasid kodus küll teoreetiliselt vabaduse ja õigluse, ent praktikas tümitas Nõukogude õigussüsteem rahvast kuulekusele. Dissidente karistati poliitiliste kuritegude või (tööst ilmajätmise järel) “parasiitluse” eest või saadeti psühhiaatriahaiglasse, kus neid ootas zombistamine tugevate ravimitega.

Rangelt võttes toimus kõik see kooskõlas seadusega. Tegelikult aga langetasid otsuseid kohtunike ja arstide asemel nende poliitilised ülemused, kes edastasid reeglina suunised telefonitsi. Pole dokumente, pole probleemi.

Ideoloogiline pealisehitus on muutunud: praegu ei uuri Venemaal keegi peadpööritavat ja varem kohustuslikku pseudofilosoofiat dialektilist materialismi. Vanad harjumused on siiski jäänud. Venemaa juhid usuvad sarnaselt oma Nõukogude eelkäijatele, et maailmas käib olelusvõitlus, mida juhib valdavalt USA oma äri- ja geopoliitilistes huvides. Jutt reeglitel põhinevast mitmepoolsest rahvusvahelisest korrast, rahvusvahelistest inimõigustest või rahva valitud valitsuse valitsemisest rahva abil on pettus. Loeb võim. Ühendriigid türanniseerisid Kuubat, Venemaa võib teha sama Ukrainaga.

See mõtteviis ei laiene ainult geopoliitikale. Venelased usuvad siiralt, et Lääne sportlased tegelevad samuti pettusega. Nad lihtsalt ei jää kas oma kavaluse või reeglite valikulise jõustamise tõttu vahele. Dopingutüli on lihtsalt järjekordne Venemaale sõja eest Ukrainas kehtestatud Lääne sanktsioon.

Selline maailmapilt võib olla moonutatud, ent see ei kuulu täielikult fantastika valda. Londoni Citys või Wall Streetil töötanud venelased suhtuvad mõistetava künismiga rahvusvaheliste finantsturgude toimimisse. Miks on normaalne pesta džihaadi eksportivate Saudi printside või Aafrika kleptokraatide, ent mitte Kremli semude raha?

Kui Lääs tahab Venemaalt meie reeglite järgimist, peaksime alustuseks neist ise paremini kinni pidama. See ei pruugi muuta Kremli, ent tugevdab kindlasti meie selgroogu.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute VUus külm sõda” ja Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.

EDWARD LUCAS

blog comments powered by Disqus