10. novembril tähistatav mardipäev ja 25. novembril tähistatav kadripäev on mõlemad nime saanud kirikukalendrist: saksa teoloogi ja reformatsiooni algataja Martin Lutheri (10. XI 1483- 18. II 1546) ning tema naise Katharina (29. I 1499-20. XII. 1552) järgi.
Mardi- ja kadripäevaga seotud legend räägib, et ennemuiste elanud abielupaar Mart ja Kadri. Nad olnud väga helded, aidanud igaüht. Kuuldes, et ühes külas on palju haigeid, läinud Mart ja Kadri kohe sinna nende eest hoolt kandma. Viljapeksmise järel käinud Mart ja Kadri igal sügisel vaestele ande korjamas. Mart enne, Kadri paar nädalat hiljem. Muist inimesi hakanud Marti ja Kadrit niisuguse korjamise pärast pilkama, teised aga kiitnud neid sellepärast, neile igast oma saagist osa andes. Pärast Mardi-Kadri surma katsunud mõned head inimesed nende tegevust jätkata ja korjanud nende surmapäeval ande vaestele edasi. Sedaviisi tekkinud mardi- ja kadripäeva pühitsemine.
Meie aja kombestikku kuulub mardi- ja kadrihane söömine, kusjuures lind praetakse tervelt ning antakse ka niimoodi lauale. See komme on meile tulnud Lääne-Euroopast ning pikkamööda kodunenud.
Ilmaennustamispäevad
Mardi- ja kadripäeva on palju mainitud ilmaga seotud vanasõnades. Enamasti sisaldavad need vanasõnad mõtet, et novembriilmad on muutlikud: “Mart matab, kadri katab”; “Mart must, kadri valge” jne. Vanarahva uskumuse järgi on kadripäeval ikka sula. Kui mardipäeval oli lumi maas, pidi see tooma hea viljaaasta ja palju õunu. Kui mardipäev oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv. Ilusa ilmaga mardipäevast oli oodata ilusat suve ning korralikku heina- ja viljasaaki. Kui mardipäeval on külm, siis tulevad külmad jõulud, kui soe, siis soojad jõulud. Tegelikult tasuks jälgida, kas need ennustused ikka paika peavad.
Mardi- ja kadripäev olid põllumeeste tähtpäevad. Sügistööd pidid selleks ajaks valmis olema ja algasid talvised tööd: naiste puhul olid nendeks ketramine ja kudumine ning meeste puhul metsatöö ja jahilkäik.
Mardist kadrini
Mardipäeval käivad ringi mardisandid, kadripäeval kadrisandid, kes soovivad oma lauludes pererahvale vilja-, karja- ja pereõnne. Kui praegu käiakse sanditamisretkedel mardi- ja kadripäeva eelõhtul ehk mardi- ja kadrilaupäeval, siis vanasti nii kindlaid reegleid ei olnud: talust tallu käidi mardipäevast kadripäevani igal õhtul ning teinekord jäädi küla peale öösekski. Sanditajad kontrollisid talveks valmistumist, toidutagavarasid, taiplikkust ja lugemisoskust. Lohakaid ja laisku vitsutati.
Mardisantideks käisid peamiselt mehed, kellest mõned olid naisteks riietatud, et pärast mardipulmi pidada. See oli meeste püha. Mardisandid määrisid näod tahmaseks ning panid valevurrud ette ja kasukad pahempidi selga.
Maskeeritult gruppidena perest peresse käimine ning andide kogumine on mujalgi maailmas laialt levinud ja just noorte hulgas. Meil on see külades sündinud komme jõudnud ka linnadesse. Viimastel aastakümnetel käivad sanditamas enamasti 4-14-aastased lapsed, kusjuures tüdrukud ja poisid eelistavad käia eraldi. Kui nüüd ukse taga tuttavat laulu kuulete, võiksite ikka kindlasti vaatama minna, kes seal on. Mine tea, äkki püüate ukse tagant kinni kodukäija ? nagu Imelik ja Vipper seda “Kevades” tegid.
AILI KALAVUS,
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi pedagoog
