Maailm on muutunud kui mitte peopesa, siis vähemalt käekella suuruseks. Et saada kontakti põnevate inimestega ja neid ajakirjanduse tarvis küsitleda, ei pea kuhugi kaugele sõitma. Telefonid, mis veel kümmekond aastakest tagasi olid mõeldud ennekõike rääkimiseks, ja mõnigi tänane keskealine või noorem või vanem nutisõltlane nii ka valjult kuulutas, teeb täiesti arvestatavaid ja kvaliteetseid pilte, mida kõlbab lehes maksimumsuurusega avaldada. Nüüd ostavad inimesed juba käekelli, kuhu mahub terve universum.
Jah, elu on muutumises ja päris suures, kuid inimese põhiloomus ja olemus jääb samaks. Jätkuvalt on kurjust ja jätkuvalt on headust erinevas koguses. Tehniliste vahendite täiustumine toob meid teineteisele lähemale. Algul tundus, et natuke nagu lahutas ka, kuid kui vaadata positiivset poolt, on ikka elu parem küll. Keegi ei käsi kedagi minna sotsiaalmeediasse teineteisele halvasti ütlema. Pole vaja. Hinga kümme korda sisse-välja ja jäta ütlemata.
Valusalt ütlemine viis tagasi riigikogupinki ühe ministri. Eks neid ole varemgi astmeid allapoole potsatanud. Ühest süüd otsida pole vaja, sest eksminister Kert Kingo, kes pääses riigikokku meie piirkonnast saadud häältega, saab vähemalt parlamendisaadikuna mugavalt jätkata. Oma võimekust ja võimetust anti talle pool aastat aega tõestada ja seekord läks siis sedapsi, nagu Oskar Luts ütleks.
Meie ajaleht ei taha pahadel ja kurvakstegevatel asjadel aga pikalt peatuda. Seepärast pakume täna kahel küljel loo meie esiklounipaarist, kelle elu sisuks on huumor. Mõtestatud huumor. Intervjuu on tehtud ikka uut tehnikat appi võttes ja parimaid tulemusi jagades. Nalja peab saama. Ja saab ka. Niikuinii hakkab kohe must ja tume hingedeaeg ning törts nalja enne seda kulub ikka marjaks ära.
