“Mis see lapitöö on ? muudkui lõikad aga kanga katki ja õmbled pärast jälle kokku,” viskas Jõgevamaa Keskraamatukogu endine direktor Vaike Oro nalja lapirõivaste demonstratsiooni jälgides.
Kiwwja lapiseltsi juhi Eve Oro ämmana teab ta tegelikult vägagi hästi, kui palju nõuab kvaliteetne lapitöö aega, kannatust, nutikust, kunstiannet, head maitset ja tont teab mida veel. Seda, et lapitöö ei pruugi olla mingi lihtlabane kangatükkide kokkuvuristamine, vaid võib tõusta suisa kunstiliigi tasandile, teab Põltsamaal tegelikult igaüks, sest Kiwwja lapiseltsi kümneaastase tegevuse viljad on olnud rahvale mitmeti nähtavad.
“Lapitõppe” haigestus Eve Oro 14 aastat tagasi Rootsis täiskasvanute koolitajaks õppides: sealsetes rahvaülikoolides korraldati nimelt ka lapitöökursusi. Ise tasa ja targu kodus lapitööd katsetanud, tundis Eve end kümme aastat tagasi küpsena teisi õpetama.
“Tütar Laura oli siis just aastaseks saanud ja mina pikast kodusistumisest natuke tüdinud,” ütles Eve Oro. “Ja siis käivitus justkui telepaatia: olin vaevu jõudnud mõelda, et võiksin lapitööd õpetama hakata, kui mu ukse taha saabus tollal kultuurikeskuse kunstnikuna töötanud Ethel Hakkaja ja kutsus mind lapiringi juhendama. Hakkasin suure häälega naerma ja olin kohe nõus.”
Seda, kui pikalt lapitööd õpetada annab, st kas materjali jätkub paaripäevase, kuupikkuse või pikema kursuse tarbeks, ei osanud kultuurikeskuse töötajad toona prognoosida. Nüüdseks on kümme aastat läinud kui lennates ja teemad pole veel ikka otsa saanud. Tõsi: selleks, et nad otsa ei saaks, on tulnud Evel kõvasti pingutada ? raamatuid lugeda, ajakirju lapata, internetis surfata ja ise uusi nippe leiutada. Viimasel ajal on ta inspiratsiooni saanud ka kahelt välisreisilt: kahe aasta taguselt sõidult USAsse ja tänavu kevadel Helsingis toimunud Põhjamaade lapitöötegijate kokkutulekult.
Lapitöö on Eve sõnul käsitöömaailmas midagi sellist nagu esperanto keelemaailmas: seda harrastatakse maailma eri nurkades ning paljud põhimustrid, nagu näiteks palkmajamuster, on võrdse eduga kasutusel igal pool. Võrreldes paljude teiste käsitööliikidega on lapitöö kasutusvõimalused äärmiselt avarad ja eri tehnikaidki mahub mõiste “lapitöö” alla vaat et piiramatult. Eelöeldu ongi ilmselt tinginud selle, et lapitööteemalisi väljaandeid on enam kui teistele käsitööliikidele pühendatuid, et lapitöötegijate ühendusi on rohkem kui teiste käsitööliikide harrastajate omi ning et eri maade lapitöötegijad leiavad kokku saades kohe ühise keele.
Kirik lapitekil
Ahhetamist ja ohhetamist oli laupäeval Põltsamaa kiriklas avatud Kiwwja lapiseltsi juubelinäitusel igatahes rohkesti. Kõige enam imetleti vist küll Eve Oro enda viimase kuu aja kätetööd ? lapitekki “Teeviit kodulinna”, millel kujutatud Põltsamaa kirikut ja lossimüüre. Põltsamaa lossi lapitehnikas kujutamine oli Eve ammune kinnisidee ja linna juubeliks suutis ta selle ka teoks teha. Kauni lapitaiese otsustas ta kinkida Põltsamaa linnavalitsusele. Kingitust linnapea Jaan Aiaotsale üle andes palus kinkija ainult luba, et tekk võiks 9. juulini, st näituse mahavõtmiseni kiriklasse jääda.
“Mis ta mul kodus ikka ripub,” ütles Eve Oro. “Linnavalitsus sai pealegi hiljuti uued ruumid ja teki kujundamisel lähtusin natuke sealses sisekujunduses prevaleerivatest toonidest.”
Näitusel ripub üleval teinegi juba ära kingitud taies: Põltsamaa Ühisgümnaasiumi Lille tänava maja hiljuti valminud muusikaklassi jaoks tehtud kaheosaline “Laulupuu”, mille loomisel olid Eve Orole abiks kaks üheksanda klassi tüdrukut, Kristi Pedanik ja Sigrid Saar. Kristi on, muuseas, saanud firma Husqvarna ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös korraldataval õpilaste õmbluskonkursil kaks korda III preemia.
“Lille tänava maja uus muusikaklass on üsna suur,” ütles Eve Oro. “Et tugev laulukaja naaberklassides töötamist ei segaks, palus muusikaõpetaja Meeli Nõmme mul mingi lapitehnikas taiese välja nuputada. Ja nii “Laulupuu” sündiski.”
Häid ?ansse on “Laulupuul” läbi lüüa ka tänavusel muusikateemale pühendatud üle-eestilisel lapitöönäitusel Raplas ja tuleva-aastasel üleriigilisel õpilastööde näitusel. Viimase teemaks on nimelt “Õuepuu”. Rapla näitusele läheb tegelikult arvestatav osa praegu kiriklas olevatest lapitöödest. Kui tavaliselt on Põltsamaa naised Eve Oro sõnul liigsest enesekriitilisusest tingituna tagasihoidlikud oma töid üleriigilisele näitusele saatma, siis seekord palus Eve edasi saadetavad tööd välja valida lapipäeval viibinud Eesti Lapitööseltsi juhatuse liikmel ja Rapla näituse peakujundajal Ene Parsil. Tema valis välja vaat et pooled. See näitab Kiwwja naiste tööde head taset.
Lisab hubasust
Lapitööd ei käi Kiwwja seltsis harrastamas sugugi ainult Põltsama linna, vaid ka lähiümbruse valdade naised. Lapipäeval tänas selts nii neid kui ka paljusid firmasid oma tegevuse toetamise eest. Kui lapiring alustas oma tegevust kultuurikeskuses, siis viimased kuus aastat on käidud koos Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ruumides.
“Lapitöö muudab iga ruumi hubasemaks ja soojemaks,” tõdes Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktor Aimar Arula. “Nii et minu poolest võiks veelgi suurem arv klassiruume veelgi rohkematel õhtutel lapitöötegijate käsutuses olla.”
Teisest lapipäeval avatud näitusest, Tallinna lapimeistri Marja Matiiseni isiknäitusest, tuleb juttu järgmises Vooremaas. Lapitehnikas rõivaste demonstratsioonist annavad ülevaate aga juuresolevad pildid. Rõivakomplekte kommenteeris vaimukalt Eesti Lapitöö Seltsi esinaine Anni Kreem. Viimase, Katre Arula loodud piduliku õhtutualeti juures lõi aga temalgi vaimustus üle pea kokku ja ülivõrdes kiidusõnad lõppesid lihtsalt otsa. Mistõttu ta ohkas raskelt ja ütles kuulsa lause: “Ei kommentaari…”
RIINA MÄGI
