“Muusikakooli eelkäijaks oli Tabivere Keskkooli juures tegutsenud muusikaklass. Olen ka ise seal kunagi klaverimängu õpetanud. Kuna lapsevanemad soovisid lastele enamat kui muusikaklassi haridust, rippus muusikakooli loomise plaan varemgi õhus, aga jäi rahapuudusel teostamata. Kuni Tabiveres elav Elleri-kooli õpetaja Merle Kollom suutis kümme aastat tagasi probleemi sel moel ära lahendada, et asutas Tabiverre Elleri-kooli filiaali.
1995. aasta sügisel alustaski filiaal Tabivere Keskkooli ehk siis praeguse Tabivere Gümnaasiumi ruumides tööd. Õpilasi oli kümme ning õpetati kaht eriala ? klaverit ja akordioni. Aasta hiljem lisandusid flöödi- ja löökpillide eriala. Viimane on, tõsi küll, nüüdseks huviliste puudusel “välja surnud”, see-eest lõime ülemöödunud õppeaastal filiaali juurde bändi ning möödunud õppeaastal kitarriringi ja laulustuudio.
Praegu saab Tabiveres muusikaharidust 22 Elleri-kooli noorteosakonna nimekirja kuuluvat õpilast. Koos valla toetusel tegutsevates ringides ? kitarriringis, bändis ja laulustuudios ? käijatega on lapsi aga kokku 40, õpetajaid seitse.”
Kas Tabiveres suudetakse anda niisama head muusikaharidust kui “emakoolis” ehk Tartu Elleri-nimelise Muusikakooli noorteosakonnas?
“Nii see peaks olema küll: õpetamas käivad siin ju Elleri-kooli õpetajad. Ka ma ise annan flööditunde mitte ainult Tabivere filiaalis, vaid ka Tartus. Ja lapsed on enam-vähem ühesugused ju igal pool: ikka on nende seas andekamaid ja vähem andekaid.
Seost Elleri-kooliga püüame tihendada sel moel, et kutsume nende esindajaid õppeaasta lõpukontsertidele. Ja igasugustel konkurssidel käies ei ole me Elleri-kooli nimele häbi küll teinud: neilt on meie lapsed saanud päris häid kohti.”
Kas Elleri-koolil on veel selliseid filiaale?
“Ei ole. Ja ega meiegi pidamine nende jaoks lihtne ole. Meie filiaal ongi ju teatud määral kurioosum: mitte kusagil mujal Eestis ei saa lapsed muusikakooliharidust tasuta, Elleri-kool on aga riigikool ja meie lapsed ei pea seal õppimise eest tõepoolest sentigi maksma.
Ka Tabivere Gümnaasium lubab meil oma ruume tasuta kasutada. Remonti oleme ruumides küll oma eelarverahaga teinud, ent väiksemate äparduste puhul nagu pirni läbipõlemine või toru tilkumine tuleb kool ikka jälle appi.
Kui Elleri-koolile filiaali pidamine ühel heal päeval tõepoolest üle jõu käima peaks hakkama, siis ei tähendada see aga meie kooli lõppu: vald on valmis meid siis oma alluvusse võtma.”
Kas Tabivere filiaalis õpivad ainult Tabivere lapsed?
“Põhiliselt küll. Küllap käidaks Maarjastki, aga busse ei tule parajal ajal. See-eest on meil aga käima hakanud Luua lapsi, keda vanemad autoga kohale toovad.”
Kas keegi lõpetanutest on ka muusikat edasi õppima läinud?
“Kuna Elleri-kooli noorteosakonnas õpitakse kaheksa aastat ja meie filiaal on alles kümnene, siis pole meil vilistlasi just palju ? ainult viis. Aga üks neist on tõepoolest Elleri-kooli põhiõppesse flööti edasi õppima läinud.
Kaheksa-aastase stuudiumi lõppu ei jõua muidugi kaugeltki kõik, kes muusikaõpinguid alustavad: need, kellelt tavakoolis õppimine suuremat pingutust nõuab, peavad tihti muusikast loobuma. Aga üldiselt lastele muusikakoolis käimine meeldib: keegi pole sinna ju sunniviisiliselt tulnud. Ja eks pillitunni neljasilmaõhkkonnas saa laps mõne koduse muregi ära kurta.
Meie omalt poolt püüame õpihimu üleval hoida näiteks suvelaagrite korraldamisega. Eriti entusiastlikud on meil bändis käivad tüdrukud. Algul olid nad neljakesi, nüüd on neid järele jäänud kolm, aga nad tahavad kindlasti säilitada oma tüdrukutebändi staatuse, ehkki kitarrioskajaid poisse oleks võib-olla lihtsam leida. Nende senine tipphetk oli esinemine detsembrikuus Mustvees toimunud AIDSiennetuspäeval ansambli The Tuberkuloited soojendusbändina.”
Mis kaalutlustel lapsed muusikat õppima tulevad? Mida omandatud teadmiste-oskustega hiljem peale hakata tahavad?
“Nii noorelt, nagu muusikakooli tullakse, ei osata tavaliselt veel üldse midagi tahta. Ma ise ka ei osanud midagi tahta, kui neljanda klassi lapsena Jõgeva muusikakooli flööti õppima läksin. Ja mõni aasta hiljem sai mul muusika õppimise isu täitsa otsa. Ema olekski lubanud mul kooli pooleli jätta, aga erialaõpetaja, nüüdseks meie hulgast lahkunud Ilmar Lääne ei andnud alla ja võttis appi kavaluse: ta suunas minu, sel hetkel vaat et “kahelise” flöödiõpilase, ühele konkursile. Kuna päriselt “kõrbema” ma sinna loomulikult minna ei tahtnud, siis pidin tahes-tahtmata harjutama hakkama ning õpihimu tuligi tagasi.
Ilmar Lääne eeskuju ongi mul õpetajatööd tehes kogu aeg silme ees: püüan olla tunnis niisama rahulik ja sõbralik kui tema. Muusikakoolis käimine on lapsele niigi suur lisakoormus, ja kui veel kuri õpetaja ka ees ootamas oleks, saaks õppimiseisu ruttu otsa.”
Õpetamise kõrvalt oled ka ise viimased kaks aastat õppinud. Kus ja miks?
“Magistriõppe Tartu Ülikooli Õpetajate Seminaris muusikapedagoogika erialal võtsin ette küll eelkõige selleks, et 1981. aastal omandatud Elleri-kooli diplomile natuke uuem ja “kangem” paber juurde saada, aga eelkõige on õpingud osutunud hinge kosutavaiks. Meie katseliselt komplekteeritud kursusele ? magistriõpe on selle kooli jaoks nimelt uus kogemus ? on kogunenud äärmiselt vahva ja enamjaolt üheealistest koosnev seltskond, kellega on lausa rõõm iga kuu nädal aega koos olla. Hääleseadekursuse lõppkontsert oli aga tänu kursusekaaslaste ilusatele häältele ja ilusatele lauludele nii vapustav, et klombi tõttu kurgus oli mul tegu, et ise esinetud saada.
Nii et kui alguses kirusin ennast, et oli mul vaja sinna magistriõppesse minna, siis nüüd tunnen juba kurbust, et kaheaastane stuudium kevadel otsa saab.”
Sind ei jätku mitte ainult muusikakooli ja magistriõppesse, vaid ka Tabivere rahvamajja taidluskollektiive juhendama ja kodukülla Koogile järvekontserte korraldama…
“Naisansambli, karaktertantsurühma ja nüüd ka segakoori juhendamine on mulle kui harrastus. Kuigi see ühest küljest kulutab vaimujõudu ja energiat, annab see samavõrra ka tagasi: lauljad-tantsijad lihtsalt on sellised vahvad inimesed, kes mul end laadida aitavad.
Koogi järvekontserdid said aga alguse kuus aastat tagasi ja on muutunud väga rahvarohketeks. Koogi on üldse mõnus paik, eriti nüüd, mil järve puhastatud ja põhiliselt külanoorte kätetööga külakoda püstitatud. Ka mõisahoone on leidnud uue omaniku, kes seal tulevikus motelli avada tahab.
Eks mitmel rindel rabelemisel ole halbu külgi ka: kui mu noorim laps, kümneaastane poeg Rauno soovis jõuluks seda, et ma vähemalt jõululaupäeva õhtulgi kodus oleksin, siis sain aru, et asjad on natuke hullusti küll. Samas käivad nii Rauno kui ka 15-aastane tütar Triinu muusikakoolis ja on teatud aja ikka mul silma all. Kooli ja kodu vahetki peame olude sunnil koos kulgema.”
On sul elus vedanud?
“Kui arvestada seda, et kolm aastat tagasi mehe matma pidin, siis mitte. Aga samas on minu elus ka palju head olnud. Mul on neli toredat last ? peale Triinu ja Rauno veel 21-aastane Maigo ja 20-aastane Miko. Neist kellelegi pole midagi kaks korda öelda vaja olnud ning keegi neist pole virisenud, kui meil rahapuuduse tõttu põhiliselt kartulit süüa on tulnud. Ka üksteise suhtes on nad väga hoolivad ? nii, nagu meiegi õe Eha (maavalitsuse terviseedenduse spetsialisti Eha Anslani ? R.M.) ja venna Kaleviga (Pala vallavanema Kalev Kursiga ? R.M.) alati olnud oleme.
Lisaks lähedastele on mul alati jätkunud tõelisi sõpru, kes igas olukorras appi tulevad. Vanematele võin aga tänulik olla muusikapisiku pärandamise eest: muusika kosutab hinge ja kannab vaimu ülendavat sõnumit.”
RIINA MÄGI
