Loomasõprade seas leviv tarkus ütleb, et igal kodul ei pea olema looma, aga igal loomal peab olema kodu. Eriti nüüd, kui varjupaigad ja hoiukodud täituvad abivajajatega ülehelikiirusel.
Varjupaigad ägavad kodu otsivate ja haigete loomade all, keda kellelgi vaja ei ole. Kaasa ei aita ka kevadine jooksuaeg, mil vabatahtlike hoole alla tuleb pesakondade kaupa kasse, keda pole õigel ajal ära steriliseeritud. Nii võib ühel hetkel hoiukodudes olla lausa sadu kasse, kelle kodu leidmise võimalused kahanevad iga uue neljakäpalise tulekuga. Tegemist on aasta-aastalt süveneva probleemiga, mis kõigi inimeste pähe mahtuda ei taha.
Kuid varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud hoiavad hinge kinni. Sest soojade ilmade tulles lähevad paljud linnadest suvilatesse, jäädes sinna kuudeks. Olgugi et linnakärast kaugel elamine võib tunduda midagi toredat, jätavad inimesed endast maha kümneid kasse. Peamiselt seetõttu, et kevadel võetud nunnu ja armas karvakera kasvas suvega oluliselt suuremaks ning ei kipu kodus oleva diivaniga mitte kokku sobima. See tähendab, et sügise hakul on oodata taas varjupaikadesse tunglemist.
Olgugi et varjupaigad teevad igal kevadel kampaaniat, mis pakub soodsamat hinda oma kassi steriliseerimiseks, jääb paljudel otsus siiski tegemata. Kas selle taga on iganenud arusaam, et seda pole vaja ja igale kassile kulub üks pesakond ära või midagi muud, jääbki tihti teadmata. Samas peab tõdema, et on ilmselt olukordi, kus rahakott oma piirid seab.
Tee ääred on täis kasse. Tihtilugu juba kellegi autorataste all õnnetult oma otsa leidnud perelemmikuid. Pahased majaomanikud nurisevad, et kellegi neljakäpaline nende lillepeenraid või liivakaste rikub.
Selle mure saaks leevendatud, kui peetaks kinni koerte ja kasside pidamise eeskirjast, mis ütleb, et lemmikloomi tuleb pidada nii, et nad kodust plehku pista ei saaks. Ometigi leiab sotsiaalmeediast iga päev kuulutusi kaduma läinud koertest-kassidest. Tihtilugu on põhjuseks kogemata lahti jäänud uks või aken, mida kaval loom ära kasutab. Paremal juhul peab loomasõbrast möödasõitja kinni ja aitab koera või kassi koju, kehvemal juhul lõpetab loom autorataste all või kellegi pahatahtliku inimese käe läbi.
Linnas või suure tee ääres elades ei ole kuidagi põhjendatud arusaam, et koeral või kassil on oma käigud käia ja inimene ei tohiks neid kuidagi takistada. Selle iganenud arusaama asemel võiks juurduda teadmine, et lemmikloom on vastutus, mis lasub loomaomanikul kuni lemmiku surmani. Vähemalt oma kassi võiks kastreerida või steriliseerida, et vältida kolooniate tekkimist.
Koju võetud lemmikloom on samamoodi pereliige, kes tahab tegelemist ja tähelepanu ning keda ei tohiks lihtsalt silma alt ära saata.
KERTTU-KADI VANAMB
