Laps kaalus vaid 18 kilo, mis on keskmine nelja-aastase kaal. Et Valga maavalitsuse töötaja pidas olukorda lapse elule ja tervisele ohtlikuks, viidi poisike turvakodusse. Järgmisel päeval viidi sellest perest veel kaks last turvakodusse.
Samal teemal ilmus ka artikkel 14. augusti SLÕhtulehes, mis on toonud kaasa palju internetikommentaare. Olgu kohe alguses öeldud, et ei see pere ega ka Sangaste valla sotsiaaltöötaja pole minu tuttavad ja ma ei kavatse kaitsta selle sotsiaaltöötaja käitumist ega kritiseerida Valga maavalitsuse spetsialisti.
Lugedes lehest seda lugu ja kuulates teleuudist, võis paljudele teemaga vähe kursis olevatele jääda mulje, et jutt käib ühest juhuslikust ametniku poolt venitatud juhtumist, mis sai lõpuks õnneliku lõpu tänu maavalitsuse vahelesegamisele.
Täiesti eraldi teema on, kas valla sotsiaaltöötaja on teinud oma tööd halvati või hästi ja kas äkki maavalitsuse töötaja pole üle reageerinud, mis on internetikommentaarides valitsevaks arutlusteemaks.
Lastekaitsjatele pole loos midagi ebatavalistPalju murettekitavam on aga see, et Eestis on loodud väga soodsad olud niisuguse ebamäärasuse tekkeks ning ma julgen väita, et kahjuks pole taoline olukord lastekaitses kuigi ebatavaline.
Lastekaitsega tegelevatel inimestel ei ole praegu olemas selgeid protseduurireegleid, millele tuginedes võiks ühtlaselt üle Eesti ja sarnastel alustel hinnata perekonnas valitsevat olukorda. Laste kaitsmise kohustused on pandud omavalitsusele. Riik omavalitsuste tegevust ei kontrolli.
Laste kaitsmise olukord üle Eesti on ebavõrdne. Sotsiaalministeeriumi välja toodud andmetel, mis avalikustati lastekaitseseaduse teemalisel arutelul, oli Eestis 2003. aasta seisuga 139 lastekaitseametnikku, neist 91 olid erialase ettevalmistusega. Keskmiselt on Eestis iga lastekaitsetöötaja kohta 2079 last. Erinevatel aruteludel valdkonna spetsialistidega ning lastekaitsetööd tegevate inimeste seas läbi viidud küsitluse põhjal võib pidada optimaalseks suhet 1:1000?. Kahjuks ei ole minu käsutuses uuemaid andmeid.
Valdades, kus pole lastekaitsespetsialisti, tegeleb selle valdkonnaga sotsiaalnõunik, nii on see ka Sangaste vallas. Kahjuks pole aga sotsiaalnõunik tihti sotsiaaltöö eriharidusega ja tema tegevusvaldkond ulatub vanglast vabanenute tööhõivest kuni puude varumiseni memmekestele, enamasti pole neid ka eraldi koolitatud laste õiguste kaitse alal.
Riigi roll laste kaitsmisel peaks suurenema
Tuginen oma arutluses materjalidele, mis koguti uue lastekaitseseaduse arutelu töörühmadelt 2004. aasta sügisel. Nendega saavad kõik soovijad tutvuda sotsiaalministeeriumi koduleheküljel. Seal on üle 32 lehekülje mitmesuguseid parandusettepanekuid kehtivasse seadusandlusse ja siin käsitlen ainult mõnda neist.
Lastekaitsega tegelevate inimeste vahelises arutelus oli kokkusaamisel juttu sellestki, et riigi roll laste kaitsmisel peab suurenema. Oli ka ettepanekuid, et perest laste eraldamise küsimusega peaks hakkama tegelema maavalitsuse lastekaitsespetsialist kui riigi esindaja, aga selles osas ei jõutud üksmeelele, sest maavalitsuse spetsialistil puudub kohalike elanike võrgustik ja info lastega tekkinud probleemide kohta liigub aeglaselt.
Kõik arutelus osalenud olid aga ühel meelel selles, et lastekaitsetöötajal on oma tööd raske teha, kui tal puudub omavalitsuse kindel toetus. Seepärast leiti aruteludel, et laste probleemide käsitlemiseks kohalikul tasandil tuleks luua omavalitsustes pädevatest esindajatest koosnevad laste hoolekandekomisjonid, mille ülesandeks on toetada lastekaitsetöötajat, hinnata, kas konkreetse juhtumi puhul on rakendatud peret toetavaid meetmeid ning otsustada, kas juhtum antakse lapse eraldamiseks perekonnast kohtusse.
Praegune praktika on kahjuks niisugune, et kui omavalitsus on loonud lastekaitsekomisjoni, siis omavalitsusjuhid ja volikogu liikmed sinna tavaliselt ei jõua ja tihti ei tunne omavalitsus selle komisjoni töö vastu huvi.
Sageli ei piisa pereprobleemide lahendamiseks ainult sotsiaalsfäärist jagatavatest rahadest, vaja oleks ka kommunaalabi ja abi transpordiprobleemide lahendamisel. Lastekaitseseaduse arutelul oli juttu sellestki, et üle Eesti peaks olema ühtne aruandlussüsteem, kus omavalitsuste volikogud koguvad andmeid nende territooriumil elavate laste olukorra kohta ja annavad ülevaate ka maavalitsustele.
Kui omavalitsuste volikogud suhtuksid tõsisemalt lastekaitse probleemidesse ja lapse perest eraldamist käsitletaks volikogu istungitel ning otsus lapse eraldamiseks oleks valla kui kogukonna langetada, siis oleks lastekaitsetöö palju tõhusam.
Kui lastekaitse otsustab, et laps tuleb perest eraldada, siis sellega enamasti lugu ei piirdu. Sama lastekaitsetöötaja peab koguma materjali kohtulikuks vaidluseks, tegema otsuseid teiste laste suhtes ja andma aru, miks niisugune olukord on tekkinud.
Kõige raskem on, et pärast kohtuprotsessi oodatakse lastekaitsetöötaja ja pere vahel tihedat koostööd, et laps võiks kunagi naasta oma perre ja teiste laste olukord samas peres ei halveneks.
Pahatihti on aga lastekaitsetöötaja ainus inimene, kes omab oskusi pere nõustamiseks ning vahendeid pere integreerimiseks ühiskonda.
Milline aga on pärast seda, kui lastekaitsetöötaja on lapse ära võtnud, pere soov temaga koostööd teha, võib igaüks endale ette kujutada. Enamasti ei ole ju tegemist lapsevanematega, kes ka ise aru saavad, et last julmalt kohtlesid. Pigem on tegemist pere lohakusega või oskamatusega lastega hakkama saada. Seega on pere vähemalt alguses veendunud, et otsus on ebaõiglane ja küllap tahab lastekaitsetöötaja neile lihtsalt kätte maksta.
Väljapääs oleks võrgustiku kasvatamine ning oma osa oleks selle juures maakondlikult rahastatavatel teenustel ja politsei selgemal rollil laste kaitsmisel.
Õiguskantsleri juures järelevalveüksus
Lastekaitse seaduse arutelul oli olulise teemana käsitlusel ka riigi vastutuse suurendamine laste eest, mis kätkes endas ideed luua õiguskantsleri ametkonnas järelevalveüksus laste õiguste tagamiseks. Samuti anda õiguskantslerile seadusega õigus kaitsta lapsi, mis tagaks selgema ja konkreetsema seadusliku mandaadi.
Samas oli ka tehtud ettepanek, et Riigikogu võiks igal aastal pidada ühe istungi, millel analüüsitaks lastekaitse olukorda. Praegu on sotisaalministeeriumi ametnikud ja Riigikogu liikmed nende probleemidega tegelemise täiesti unustanud. Sest pärast 2004. aastal lõppenud avalikke arutlusi on valitsenud täielik vaikus ja uus lastekaitseseadus pole jõudnud ikka veel lugemisele Riigikokku ega ole ka kuulda olnud, et mõni Riigikogu liige seda meelde tuletaks.
Seniks aga jääb kõik vanamoodi. Ikka ja jälle kuuleme, kuidas maavalitsus süüdistab omavalitsust passiivsuses ja omavalitsus maavalitsust kohalike olude mittetundmises, kui asi juba ?suure kella küljes? on. Palju hullem on, et Eestis on kümneid juhtumeid, mille puhul keegi ei julge ühtegi otsust vastu võtta, sest lastekaitsetöötaja on üksi. Eestis on laste kaitsmine mõne kaastundliku lastekaitseametniku ja heasüdamliku naabrinaise õlul. Teistele ei lähe see kõik korda.
ILMAR PAJUMÄGI,
noorsootöötaja
