Muuseum püsib eelkõige tänu kolmkümmend aastat gümnaasiumis töötanud Larissa Korobovale, kes kunagi oli ametis huvijuhina ehk klassivälise töö organisaatorina. Praegu geograafiaõpetajana töötav naine tunneb huvi eksponaatide korjamise ja säilitamise vastu.
Muuseumis saab tutvuda Peipsiäärsete inimeste rõivastega, nii pidulike riietega kui ka rahvalike tikanditega pluusidega. Esindatud on ka rituaalrõivad, millega vanausulised palvelates palvetamas käisid. On maalid Mustvees ja Kasepää vallas tegutsevatest kirikutest ja palvelatest. Kui praegu on Mustvees neli kirikut ja lisaks veel baptistikogudus, mis peab teenistusi teistes ruumides, siis esimese Eesti Vabariigi ajal tegutses Mustvees koguni seitse kirikut. Tol ajal elas linnas rahvast rohkem, umbkaudu kolm pool kuni neli tuhat inimest. Ühel Jevgeni Kolpakovi maalil on jäädvustatud ka vana Mustvee sadam.
Lisaks Kolpakovi maalidele saab näha ka Vilusi külas elava Paul Mihhailovi tehtud puulõikeid. Mihhailov õppis kunagi Mustvee I Keskkoolis, kuid 1949. aastal küüditati ta Arhangelski oblastisse. Seal elas mees end välja joonistades, maalides ja puulõikeid tehes.
Tähelepanu äratavad ka samovarid. Venemaal ja eriti Peipsi kandis oli väga palju kalureid. Kui käidi kalal, siis viidi kala Peterburi müügiks, sealt toodi aga samovare, lampe ja suhkrut.
Muuseumis köidavad tähelepanu ka vanausuliste kodudest saadud asjad, millest on kokku suudetud panna kogu toa sisustus kuni vooditeni välja, samuti poistenurk, kus vanad kiivrid ja tööriistad. Näha on ka Venemaalt pärit kandekorvid, millega sai kõike seljas tassida ? alates seentest-marjadest kuni lasteni.
Lapsed kogusid muuseumile eksponaate
Vanu eksponaate on neljas ruumis sedavõrd palju, et tunnist on korraliku ülevaate saamiseks ilmselgelt vähe.
Larissa Korobova ütles, et ta on kogu aeg midagi korjanud. Tõsisemalt hakati õpilastega näituseeksponaate koguma 15 aastat tagasi. Õpilased kogusid infot mälestusmärkide, Teise maailmasõja veteranide ja sõja ajaloo kohta, samuti inimeste kohta, kes Mustveest pärit. Enne kooli 145. aastapäeva koguti vanu fotosid. Vahepeal oli koolis iga nädal üleval uus näitus, kus väljas õpilaste kogutud materjal. Kirjas olid ka vanavarakogujate nimed. Nii kavas huvi vanavara kogumise ja koduloo vastu. Ka head inimesed hakkasid muuseumi tarbeks huvitavaid esemeid tooma ja nüüdseks on muuseumist saanud koolielu tähtis osa, õpilased ja õpetajad on sellega kokku kasvanud.
Larissa Korobova kiitis oma õpilasi ja muretses nende tuleviku pärast. Eriti suure armastusega rääkis ta “oma lastest”, kes tänaseks on jõudnud juba 12. klassi. Koos nendega on kogutud suur osa muuseumi eksponaate, õpilased aitasid väljapanekuid koostada ja tegutsesid giididena.
Tänaseks on need noored juba suureks saanud ja ehk pisut muuseumi toimetustest välja kasvanud. Ka kohalikud inimesed, kellel asja vastu huvi, on enam-vähem kõike muuseumis olevat juba näinud.
Õpilased giidideks
Aga nüüd, kui abiturientidel viimane kooliaasta käsil, on õpetaja Korobova neid ärgitanud veel muuseumile joonistama ja maalima, et neist jääks midagi käegakatsutavat tulevaste põlvede jaoks. Paljud tema klassi õpilased on nõus olnud veel ka giiditööd proovima ? nii eesti kui inglise keeles. Ja ehk leidub kusagil ka veel huvitavaid ja sobivaid eksponaate.
“Tänapäeva lapsed on targemad kui nende eakaaslased kolmkümmend aastat tagasi. Nad on julgemad, teavad tihti täpselt, mida tahavad,” ütles Korobova.
Muutunud on ka õppeprogrammid: ainetunde on jäänud vähemaks, teadmisi püütakse edasi anda rohkem, aga pealiskaudsemalt.
“Räägin oma õpilastele kogu aeg, et nad peavad juba praegu omandama iseseisvaks eluks vajalikke teadmisi ja oskusi. Alati ei pruugi elus seda saada, mida praegu tahetakse. Paljud on hakanud isadega kalal kaasas käima ja metsatööd tegema,” rääkis õpetaja.
Ta leiab, et praegune ühiskond sunnib koolile peale vajaduse olla võimalikult heal tasemel ja anda edasi võimalikult palju mitmesuguseid teadmisi. Ta kiidab Mustvee Vene Gümnaasiumi selles osas, et eesti keel on seal väga tähtsal kohal. Kes ikka tahab, saab keele selgeks. Väärtushinnangute väljakujunemisel ja teadmiste omandamisel on suur osa kindlasti ka muuseumil.
Korobova ise viib muuseumis läbi geograafitunde, ka ajalootundides käiakse kodulooga tutvumas. Palju maalivad seal kunstikooli õpilased.
Korobova annab maalimise ja joonistamise tunde muusika- ja kunstikoolis. Peamiselt on huvilised nooremate klasside õpilased, aga on ka vanemaid, nii eesti kui ka vene peredest pärit lapsi.
Ei taha Mustveest ära minna
Mustveesse tuli Larissa Korobova Venemaalt, kus oli elanud 15 aastat. Ema poolt on ta rahvuselt eestlane, isa poolt venelane. Ehkki ta on sündinud Venemaal, möödus tema lapsepõlv hoopis Võrumaal Väimelas. Häid sõnu ja tundeid jätkub naisel nii Eesti kui Venemaa jaoks, kuid koduks peab ta siiski Eestit, eeskätt Mustveed. See Peipsi järve äärne väikelinn on saanud naisele sedavõrd armsaks, et kuigi talle on ka mujale häid tööpakkumisi tehtud ja ta on isegi kavatsenud elukohta vahetada, ei taha ta Mustveest kuhugi minna.
Larissa Korobova on mitmekülgne inimene. “Mees ütleb, et kogu aeg ma midagi nikerdan,” naeris naine. Varem armastas ta väga õmmelda, kududa ja puulõikeid teha. Kõik see on jäänud, kuid seitse aastat tagasi tõsisemalt maalimisega tegelema hakanud naine peab tähtsamaks just seda. Isegi nii tähtsaks, et paar aastat tagasi lõpetas ta kolmeaastased kursused Kunstiülikooli juures. Korobova pildid on peamiselt loodusest, viimasel ajal maalib ta tihti järve ääres. Kui ta pintsli kätte võtab, on esimene värv, mida ta kasutada tahab, sinine.
“Eks ma Peipsi laps olen,” ütles Korobova ise. Ka kodus olevad lillepeenrad on Korobova jaoks oluliseks inspiratsiooniallikaks, edaspidi tahab ta oma töödes pühenduda ka rohkem arhitektuurile. Ta ise ütleb, et ideid, mida tahaks teostada, on väga palju, kuid aega neid paberile panna palju vähem.
EVA KLAAS
