Lapsepõlvemälestused Õvanurmest

Järg 31. märtsil ilmunud osale

Suurematel poistel oli koolis kombeks kättpidi teretada. Direktor Tepper ütles, et see pärineb keskaegsest kombest näidata kohtudes teisele oma paremat kätt, et seal relva pole.

Voldi poole astusime koju minnes poistega suure kambana. Kogu tee oli vett täis, kruus enamasti juba väljas. Ka põllud olid Voldi pool juba lumest paljad. Oli hea meel, et nüüd saab mõne päeva puhata.

Enne Voldit jätsime kättpidi hüvasti nagu ikka, et pärast vaheaega näeme. Jaak Kinger ja Karl Arg pöörasid ära juba enne Voldit.

Sain varakult koju, mis see 11 kilomeetrit visata! Jõudsin veel pärast lõunat emal laudas abiks olla. Õhtupoolikul oli Kiima Eduard, kes nüüd külanõukogu esimees oli, käinud Kägrade pool ja rääkinud, et õhtul on vallamajas koosolek, kus arutatakse kevadtööde läbiviimist, ja et püssimehed on ka sinna kutsutud.

Emale oli keegi rääkimas käinud, et öösel viiakse ära metsavendade ja rahvavaenlaste perekonnad ja kulakud. Polnud teada, kas oleme ka nimekirjas, aga arvatavasti oli see nii.

Meile oli selge, et meie jaoks on see elu ja surma küsimus.

Ema rakendas hobuse vankri ette, pani koormasse riideid ja kõige vajalikumaid asju. Kui pimedaks läks, sõitsime suure kolinaga Kiima majast mööda, et ta märkaks ja arvaks, et läheme sinnapoole. Tegelikult pöörasime Tallinna maanteel tagasi Tartu poole ja läksime metsa taha Karinale, kuhu olime juba varem viinud isa tööriistu, sest küüditamisjutud liikusid ammu.

Algas inimjaht

Pimeduse varjus käisin veel kodus tagasi ja võtsin peidikust kergekuulipilduja ja kasti padruneid. Mõtlesin, et kui vaja, lasen nii mõnegi päti maha, kes meid metsa otsima tuleb. Ema tuli ka veel koju ja tõi riideid juurde. Öö oli külm, me olime metsas.  Kärgad liikusid veel õhtul laternaga lauda vahet, neile me ei öelnud, kuhu läheme. Hommikupoole ööd hakkasid autod sõitma ja koerad haukuma. Otsustasin, et kui tullakse kinni võtma, siis tulistan. Võimaluse korral põgenen Eestist, aga kui ei õnnestu, tuleb metsa jääda. Mõtlesin, et suurde jõuku ma ei jää.

Tuli meelde seegi, et 1944. aasta sügisel, kui oli võimalus välismaale põgeneda, ei tahtnud ma minna. Kui oleksime läinud, oleks isa praegu meiega. Paljud Voldi inimesed ju läksid.

Pääsesime napilt

Hommiku eel sõitis meie värava juurde auto ja jäi tee peale seisma. Meie koer Plauh  haukus keti otsas nagu pöörane. Kägrad tulid laternaga välja ja räägiti midagi, aga isegi seda ei saanud nii kaugelt aru, kas jutt oli eesti- või venekeelne. Varsti sõitis auto minema.

25. märtsi hommikul enne valget peitsin oma kuulipilduja noorte kuuskede alla ja läksin Karinate poole. Neil ei olnud talu, vaid väike maja ja aiamaa. Juhan Karin oli üks mu isa tädipoegadest, samuti seal kõrval asuva Pällu talu peremees Jaan Mölder. Ka kasukad tassisin sinna. Ema oli juba öösel sinna läinud. Jäin lakas kasukate all magama, isa tööriistad, mis sealsamas  olid, andsid mulle julgust.

Karinate maja oli üsna Tallinna maantee lähedal. Kui ärkasin, kuulsin automürinat ja nägin väikesest pööninguaknast ka püssimehi ja arreteerituid autokastides. Pererahvas oli juba käinud kodunt väljas uudiseid kuulamas, nad olid teada saanud, et öösel algas üle Eesti küüditamine. Perekonnad olid viidud kõigepealt Voldi seltsimajja, Jõgeval oli juba mitu trellitatud vagunitega rongi ees. Hirmus oli vaadata, kuidas inimesi koormate kaupa ära viidi.

Eelmisel päeval oligi kutsutud punategelased püssidega vallamajja, räägitud kolhooside loomisest, aga oodatud veel kedagi Tartust. Mehed olid juba saalis magama jäänud, aga välja kedagi ei lastud. Kui autod kohale jõudsid, tehti kokkukutsutuile selgeks, milles asi. Autodesse pandi sõdurid ja igasse autosse ka üks kohalik inimene. Kui meid oleks kätte saadud, oleks minu küüditaja olnud ka mu oma kooliõde, kellega Raigastvere koolis ühes klassiruumis istusime.

Läksime emaga Korjuse metsa, see oli kõrgete puudega mets, kus põõsad vahel, sealt oli hea toimuvat jälgida. Räägiti, et majade juurde, kus inimesi kätte ei saadud, jäeti valve välja.

Päras lõunat käis Karina Juhan meie pool vaatamas. Valvet ei olnud välja pandud ja ema läks koju loomi talitama. Kägrad rääkisid, et meid käidi küsimas jah, aga kui nad ütlesid, et perenaine on sugulaste juurde külla sõitnud, siis mindi ära.

Ka järgmise öö olime veel metsas kuuskede all. Kägrad lubasid loomad talitada.

26. märtsi hommiku eel läksime Karinate poole. Magasin paar tundi lakas ja siis läksime emaga maantee äärde Korjuse metsa.  Lõunani olime seal. Pärast lõunat kuulsime Karinate pool, et Raigastvere külas oli uuesti käidud neid otsimas, kes eelmisel ööl kodunt ära olid. Nüüd püüti inimesi ka päeval.

Kui saime teada, et meie pool valvet ei ole, läksime koju.

Üritasin toas parajasti Sääritsalt toodud raadiot käima saada, kui nägin tagatoa aknast, et auto püssimeestega sõidab. Meie väravas nad ei peatunud, jõudsin raadio rehetuppa visata.

Jooksime emaga kruusaaugu juurde. Ema läks Karinale, mina panin oma kuulipilduja üles. Otsustasin, et mina end Siberisse viia ei lase, vaid nii mõnigi jätab oma taguotsa siia heinamaale jahtuma. Auto püssimeestega peatus Saare maja juures, mehed kargasid autokastist ja jooksid õue.  Otsiti Saare Linda venda Julius Lompi. 

i

PAUL TOOTS

blog comments powered by Disqus