Maalilaagris käis 21 õpilast, sealhulgas ka tänavu kooli lõpetanud esimene lend.
“Ega nad meilt ikka päris ära minna ei taha. Ei teagi kohe, mida nendega peale hakata,” ütles kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja naerdes.
Laagriliste elupaigaks oli igati kena ja lahke pererahvaga Rannapungerja noortelaager. Juhendajateks olid laagris kunstikooli õpetajad Anna Mägi ja Viive Väljaots, kasvatajaks Põltsamaa kunstiseltsi liige Kati Ploomipuu. N-ö moraalselt ja praktiliselt olid toeks ka teised kaasas olnud täiskasvanud: Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja Siiri Kõrv, kunstiseltsi liige Marian Rõuk ja kaks kunstihuvilist Tartu Ülikooli tudengit.
Kui esimene ja viimane laagripäev välja arvata, nägi päevakava välja nii: hommikupoolik veedeti järve ääres maalides, pärast lõunat täideti mõnd muud, land-art’i ehk maakunsti või installatsiooniga seotud ülesannet ning pärast õhtusööki joonistati saalis portreid: väljas tegutsemise muutsid sel kellaajal võimatuks verejanulised sääsehordid. Esimesel laagripäeval tehti väljasõit Kuremäe kloostrisse, viimasel, tagasisõidupäeval aga vahepeatus Laiuse linnusevaremetes ja Palamuse klaasikojas. Kuremäel ja Laiusel ka maaliti ja joonistati, Palamusel kuulati lihtsalt kunstnik Ene Luik-Mudisti huvitavat juttu klaasikoja tegemistest.
Neljaks loe!
Laagrijärgne näitus annab tunnistust sellest, et tööd tehti Rannapungerjal kõvasti.
“Kui esimestes laagrites oli meil tööõhkkonna tekitamisega mõningaid raskusi, siis nüüd oli see väga lihtne: värsked vilistlased hakkasid kohe hommikul ilma tagant sundimata tööle ja väiksematel ei jäänudki muud üle kui nende eeskuju järgida,” üles Ethel Hakkaja. “Hommikupoolikul jõudis igaüks valmis teha vähemalt ühe akvarelli, pärastlõunaseid kunstiülesandeid täideti neljas grupis. Grupid moodustasime nii, et rivistasime laagrilised üles ja lasksime neljaks lugeda: kui oleksime lasknud neil ise grupid moodustada, oleksid olnud suuremad ja väiksemad eraldi ning väiksemad oleksid kui mitte hätta jäänud, siis vähem õppinud kindlasti.”
Maakunstitaieste loomisel seati tingimuseks üksnes looduslike materjalide kasutamine. Ja materjalide leidmisel näitasid noored taidurid üles märkimisväärset nutikust: käiku läksid kivid, käbid, sammal ja samblik, oksad, lehed, lilled jms. Kaasa neid taieseid mõistagi tuua ei saanud, küll aga võib näitusel näha nende fotojäädvustusi. Iseasi, et näitusel peab iga vaataja noorte land-art taiesed ise lahti mõtestama, laagris esitasid autorid aga nende esitlemisel omapoolse kontseptsiooni.
“Taieste lahtimõtestamine oli kohustuslik. Tõsi, ühe grupi esitatud töö “Käik” oli nii hea kompositsiooniga ja kõnekas, et selle juurde ei tahtnud keegi enam mingit juttu kuulata,” ütles Ethel.
“Käik” kujutab nimelt lehtedest roheliste ja puupulkadest hallikate ruutudega malelauda, millele ainsana jäänud punasest õiest mängunupp on tegemas oma viimast käiku…
Said pügada
Ka täiskasvanud laagriseltskond tegeles nooremate “kantseldamise” kõrval aktiivselt loominguga. Nendegi joonistused ja akvarellid on näitusel üleval. Samuti võib fotode vahendusel osa saada nende performance’ist, mille käigus kuus inimest küljetsi ümber ümmarguse laua istusid ja igaüks enda ees istujal juukseid lõikas. Kõnealuse tegevuskunstitaiesega illustreeriti seda, kuidas kõik tänapäeval üksteist n-ö pügada ja ära kasutada püüavad.
Õigupoolest pidid performance’itega maha saama ka õpilased, aga kuna nad olid nädala lõpupoole juba üpris väsinud, asendati see mõnevõrra lihtsama silindervormidest (ehk puupakkudest) installatsioonide tegemisega, mis andis jälle väga vahvaid tulemusi.
Viimase peal viimistletust ja korralikku vormistust ei maksa kunstikooli laagrinäituselt otsima minna, küll aga vahvaid ideid ja värskeid loomeimpulsse: vaid neli aastat tegutsenud Põltsamaa kunstikool tõestab ka sellel näitusel, et nende töö kannab head vilja. Sama näitab seegi, et üks esimese lennu lõpetajatest, Kaidi Ploomipuu on juba jõudnud edukalt sisse saada Tartu Kõrgemasse Kunstikooli tekstiilikunsti erialale.
RIINA MÄGI
