Liivi Viik, pensionärist vanaema Kassinurmest:
“Põhiliselt käin poes söögikraami ostmas, seda Kaarepere poodidest. Kaks neid ongi: üks era, teine majandusühistu oma ja käin need ikka mõlemad läbi. Ühest ostan liha ja vorsti, teisest, selles ühistu omast, aga leiba, saia, piima. Seda kilekotis piima, sest pappkarbis piim on veidi kallim. Kassinurmest Kaarepereni pole jalgrattaga sõita kuigi pikk maa. Rattaga sõita mulle päris meeldib: vahel sõidan Palamusele või Luuale, Jõgeval käin ka rattaga. Eks ma käin sealgi poodides ega tule päris tühja kotiga tagasi. Suvel on hea sõita, kuid talvel pole värske leiva ja saia järele poodi minemine kuigi kerge. Vaat, just siis on seda autolahvkat eriti vaja. Teisipäeviti ta siin tavaliselt käib, kuid vahepeal polnud teda enam näha ja varsti pidavat see buss oma käigud üldse lõpetama. Minul pole sellest veel väga hullu, kuid kuidas saavad poodi vanemad inimesed, kes ei jaksa enam rattaga sõita, poodi saavad?”
Toomas Liiv, Palamuse valla Kokavälja küla Mäeotsa talu peremees:
“Leib ja sai on põhiline, mida ostan. Vahepeal ka jahu ning suhkrut ja soola läheb samuti vaja. Vahel laupäeviti teen kodus ise seda maamehe ahjusaia ja mõnikord ka pirukaid või midagi magusamat. Ega mul poodi väga palju asja olegi ? lehmad lüpsavad ja pole vaja poest seda lõssi osta. Või ja kohupiima teen ise, soolaliha on tünnis. Ega maal saagi teistmoodi elada. Teisipäev ja vahetevahel ka neljapäeval tuleb siia kauplusebuss ja saan kätte, kõik mis vaja. Suitsunälg mind poodi ei aja ja suur õllesõber ei ole. Vaid palaval heinaajal saab pudel-kaks ostetud. Vahel harva, kui Jõgevale asja, siis käin põhiliselt majandusühistu poodides. Mul säästukaart olemas, koguneb mõni kroon boonust. Tartu poodides ja turul käisin viimati siis, kui rongid peatusid ka Mullaveres, Naval ja teistes väikestes jaamades.”
Agnes Kopas, pensionär Siimustist:
“Leiba, saia ja vorsti käin ostmas Siimusti poes, aga kui liha tahan, siis tulen Jõgevale. Kui juba linnas olen, siis vaatan mitmesse poodi, kust midagi saab. Apteeki on ka õige tihti asja ja Jõgeval on neid koguni kolm. Sellal kui mina mööda toidupoode kolan, käib mees tehnikapoodides. Enne pühi ja tööpäeva lõpus tuleb mõnes poes küll järjekorras seista, aga pensionäril on aega ja sabad mind ei hirmuta. See polnud ju kuigi ammu, kui vorsti või liha saamiseks tuli tund või kaks sabas seista. Siimustis on kaks toidu- ja üks lillepood. Päris hea, et kui lillekest vaja, ei pea linna sõitma. Toidukraami ostan mõlemast poest, kuid rohkem Estest, sest see on kodule ligemal. Nüüd on selles poes aga toidukaupa vähem ja mul on tunne, et sellest tuleb hoopis tehnikapood. Pakipiima ma ei osta, sest talunik müüb meile odavat ja rammusat piima, nii et pole vaja ka koort osta.”
Tiina Simm, lasteaednik Jõgevalt:
“Kodulähedases Pae poes käin maitsvaid saiakesi ja pirukaid ostmas, sealt saan ka Kaubahalli köögis tehtud salateid ja lihatooteid. Juurvilju, kurke, tomateid, maitserohelist, marju ja teisi aiasaadusi eelistan osta turult, või kui kodumaist kaupa ei ole, siis “säästukast “. Kui ühtlasi siia alla, kesklinna tulen, siis ostan siit ka muu vajaliku ära. Poode on Jõgeval palju, saab valida, kus odavam. Grossi poodi käisin ka korra vaatamas ja eks ta Rohu-Tähe inimestele ole hea pood, kuid mina ei võta küll seda vaeva ette, et hakata nii kaugelt oma toidukotti koju vedama. Kaubahallis ja ka Pae poes tehakse üsna tihti allahindlusi, siis on päris soodus osta. Näiteks pärast jaanipäeva olid grillvorstikesed ja marineeritud lihatükid märgatavalt odavamaks läinud. Vahel kiikan ka mööblipoodi, et mida võiks sealt tulevikus osta ? pojale ongi varsti kirjutuslauda vaja.”
Aivar Redel, töömees Raigastverest:
“Suvisel ajal kulub õlut küll ja küll ja vahel on ka napsu vaja. Esmatarbekaupu, nagu leib-sai ja lihaollust läheb ka natuke. Vorstikesi, neid ei tasu osta ? seal liha vähe ja keemiat täis aetud. Piima veel poest ei osta, sest külas on veel kolm lehma, kuid pererahvas lubab needki ära hävitada ja siis pole siinkandis enam ühtegi piimaandjat. Amma poeni, mis oli erapood ja kinni pandi ja kus nüüd autokauplus peatub, tuleb mul neli kilomeetrit kõmpida, Tabiverre aga kusagil kuue ringis. Suvel saab seal rattaga käia, talvel võtab koolilaste buss küll peale, kuid tagasi tuleb ikka jalgsi virutada. Vahel trehvab, et kui oma küla inimene mööda sõidab, siis võtab peale. Kui midagi suuremat osta, siis sõidan Tartu, sinna ju Jõgevaga sama pikk maa. Kauba hind paneb asjad paika ja ikka valid sellise poe, kus odavam.”
Evald Salo, elektrik Lustiverest:
“Põhiliselt ostan oma kauba Põltsamaalt ja Tartust. Nagu mu vanaema ütles, et käid linnas vaimu värskendamas ja rahakotti tühjaks löömas. Ma pole selline, kes iga päev poes käib. Aitab korrast nädalas. Söögikraami ostan Rüütli poest, sest kui see avati, oli see hästi hinna- ja kliendisõbralik ning on seda siiamaani. Vanast heast Paalast põikan ka läbi ja vaatan, mis on siin odavam. Toidu Toppi astun ka vahel sisse. Vanemad inimesed küll ütlevad, et see olla kallis ja rikkurite pood, kuid mina lähengi sinna, et tunda ? täna olen minagi rikas. Ise ma ei pea end ei vaeseks ega rikkaks, küllap olen siis vahepealne. Mul on selle poe kliendikaart, nii et saab osta soodushinnaga. Ka maapoodides on nüüd kaupa rohkem kui varem, kuid hinnad tunduvad olevat kõrgemad kui linnakauplustes.”
ARDI KIVIMETS
