Igor Orlov, majandusjuhataja:
?Olen Jõgeva patrioot ja kasutan eelkõige oma linna asutuste ja kaupluste teenuseid. Ajad on tugevalt muutunud ja konkurents, seega ka teeninduskultuur kõvasti tõusnud. Nüüd lähen selle müüja juurde, kes meeldib. Kauba hindki pole eriti määrav, vaid ostan kaupa ja teenust sealt, kus on viisakamad ja vastutulelikumad inimesed. Üldiselt on nii, et kui ise oled viisakas, ollakse seda ka sinu vastu. Jõgeval on Kesk-Eesti ärikeskus üks meeldivamaid. See on võimas kompleks, kus saab ühes majas teha mitmeid oste ja asjatoimetusi ajada. Spordivaldkonnas on parim teenustepakkuja Virtus, praegu ei suuda sellele kompleksile veel keegi konkurentsi pakkuda.?
Valdek Sorgus, pensionär:
?Ei saa öelda, sest ma ei tegele selliste asjadega. Kui vähegi saan, katsun oma jõu ja teiste abita hakkama saada. Eks teenindajad ja kaupmehed seepärast naeratagi ja sinu ümber lipitse, et on omakasu peal väljas ? et tule homme jälle ja too raha. Mida rohkem ta müüb, seda suurem tal tulu ja teenistus. Raha mõju on läinud suuremaks kui varem. Kõik on tagurpidi keeratud, ausus on kadunud. Nüüd on peremees see, kes saab teist rohkem petta. Pakutakse küll väljastpoolt ilusat, aga kehva kvaliteediga kaupa. Kui neile maksad, siis paluvad ja tänavad ja pakuvad, vaest ei teretatagi, mis veel naeratusest rääkida.?
Natalja Randoja, õpetaja:
?Teeninduskultuuriga on nüüd kõik enam-vähem korras. Ollakse viisakad, vastatakse küsimustele ja enam sinuga ei hauguta, nagu varemalt mõnes kohas juhtus. Kauplusi on tulnud juurde nagu seeni pärast vihma ja seal kaupa küllaga. Enam pole vaja seista pikas järjekorras ja oodata, kuni kaubaauto mõne vorstijupi või lihatükiga saabub. Nüüd on sortiment nõnda lai, et kauba valimisega tekib juba raskusi. Rohkem puutun kokku Mustvee kaubandusega ja siin on teenindamine päris hea. Suhtlemisprobleeme igatahes pole juhtunud. Ainuke asi, et kondiitri- ja kulinaariatoodete valik on siin kehv. Maitsvat valmistoitu ostan Tartust või Jõgevalt.?
Eeri Päären, töötu:
?Teenindajatega on mul üsna vähe kokkupuutumist. Kingsepa juurde pole asja ? kui saapad läbi, on kasulikum uued osta. Riideid on samuti igas mõõdus ja moes müügil, nii et ei mäletagi, millal viimati rätsepa juures käisin. Ah jaa, aastakümneid tagasi sai pulmaülikond lastud õmmelda. Juuksuri juurde on ka vähe asja ? tavaliselt saan omaste abiga oma juuksed kärbitud. Olen ise lukksepp ja masinamees, sestap pole ka autoteenindusse asja. Poodides liigun samuti harva, sest toidukraami muretsemine on rohkem abikaasa asi. Paistab, et igas valdkonnas, võtame või politseigi, on teenindamine läinud viisakamaks ja kultuursemaks.?
Viivi Lani, muuseumitöötaja:
?Esimesena tuleb meelde raamatukogu, mida ma pean väga heaks teenindusasutuseks. Praegusel ajal pole ma ebaviisakaid teenindajaid kohanud, kuid nõukogude ajast on mul küll kurbi mälestusi. Jõgeval ütles mulle üks müüja, (muide, ta on senini selles ametis) nii inetult, et see püsib mul praeguseni meeles. Tookord jätsingi kauba ostmata ja tema leti taha ma oma jalga enam ei tõsta. Eks vahel satu ametisse selliseidki, kes selleks ei sobi. Õnneks oli see erandlik juhtum. Naeratust ei saa raha eest osta. Inimene tunneb ära, kas teda teenindatakse meelsasti. Muidugi, klient on kuningas, kuid viisakus ja lugupidamine peab olema vastastikune.?
Kristi Pukk, koduperenaine:
?Esmalt tuleb seoses teenindamisega meelde kaubandus. Väikese maakonna kohta on see Jõgeval täiesti normaalne. Ükskõik kuhu teenindussfääri ma lähen, olgu see kaubandus, arst, kiirabi, juuksur või keegi teine, olen kohanud vaid head suhtumist ja viisakat teenindamist. Poes ja mujalgi kuuled mitmeid kordi ?tere-palun-tänan?, vahel mõjub see isegi tüütavalt, kuid ikkagi meeldiv. Usun, et kõigile, olgu sul rahakott paks või õhuke, naeratatakse ühtmoodi. Ainuke pood, kuhu ma ei taha minna, on Säästumarket. Asugu need Tartus või Tallinnas ja olgu seal nii lahked müüjad kui tahes, aga mulle see kauplemisviis lihtsalt ei istu.?
ARDI KIVIMETS
