Kuld ja Kumu ? palju või parasjagu?

Pressikonverentsil tundub olevat kõvasti välisajakirjanikke, eriti soomlasi. Nii, nagu ühine hümn annab meile põhjust üksteise kullavõitude üle rõõmustada, nii on soomlastel põhjust rõõmustada ka meie Kumu valmimise üle: ehitatud on see ju soomlase Pekka Vapaavuori projekti järgi. Kui kunagi iriseti selle üle, et miks peab meie rahvuslikku uhkust ? uut kunstimuuseumi ? soomlase hullu projekti järgi ehitama, siis nüüd, mil Eesti Rahva Muuseumi projektikonkursi on võitnud palju eksootilisemate maade arhitektide palju hullumeelsem projekt, on Vapaavuori täitsa oma poiss.

Kultuuriminister Palmaru ütleb pressikonverentsil, et pärast viieteistaastast vaheaega naaseb nüüd ometi rahva teadvusse kunstimuuseumi kuvand ning noortel on taas võimalus saada krestomaatiline ülevaade eesti kunsti kujunemisloost. Ning et Kumu kauaoodatud avamine toidab meie rahvuslikku ühtsust.

Kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk ütleb, et kunstimuuseumile uue, spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud hoone ehitamine tõusis päevakorda tegelikult kohe, kui muuseum 1919. aastal asutati. 1930. aastate lõpus oldi ehitamisele juba üsna lähedal, ent siis tuli sõda vahele. Uuesti võeti teema tõsisemalt päevakorda Eesti taasiseseisvudes. Kuigi ka siis tuli Marika Valgu sõnul pidada uue hoone eest kangekaelset võitlust printsiibil “üks samm edasi, kaks sammu tagasi”.

“Kord öeldi, et valitud koht ei sobi, kuna jääb liiga kaugele kesklinnast ja liiga lähedale Lasnamäe koleelamurajoonile,” meenutab Valk. “Kord nuriseti jälle, et ehitis on liiga kallis ja liiga suur ning selles hakkab tööle liiga palju inimesi. Tegelikult ei olnud Kumu võrreldes suhkrutrahvi või Ülemiste kaubanduskeskuse maksumusega üldse väga kallis ning pealegi ei saa sellise raha eest praeguste hindade juures enam ühtegi kultuuriehitist.”

Mis maja suurusesse puutub, siis ei pea siia ju ära mahtuma mitte ainult ekspositsioonipinnad, vaid ka muud Kumu funktsionaalsed osakonnad, nagu restaureerimiskojad, raamatukogu, hariduskeskus jne. Ning kui muuseumi umbes 50 000 taiest Kumusse kolida, saavad hoidlad enam-vähem täis.

Kolm koputust

Kumu direktor Sirje Helme lisab, et Kumu hakkab toimima ühest küljest rahvusgaleriina, kus saab ülevaate sellest, kuidas kunst Eestimaa pinnal XVIII sajandi algusest 1990. aastateni arenenud on, teisest küljest toovad vahetatavad näitused vaatajani värskemaid kunstisuundumusi nii meil kui ka mujal. Väljamaa tipptegijate näitusi võimaldab kohale tuua 870 ruutmeetrise pinnaga suur saal: varem pole Eestis ju rahvusvahelistele kunstieksponeerimis- ja turvanõuetele vastavat näitusepinda olnudki. Nii et kui senini pidid Eesti kunstihuvilised rahvusvahelise kaaluga suurnäituste nägemiseks sõitma Helsingi Kiasmasse või Stockholmi Moderna Museet’i, siis nüüd hakkavad Põhjamaade ja Ida-Euroopa kunstisõbrad arvatavasti hoopis Kumus “palverännakutel” käima.

“Teades, et nii Lätis, Leedus, Poolas kui ka Horvaatias on Kumu-sarnased hooned kavandamisel, võime öelda, et esmaavajatena on meile antud teatud krediit ja me peame suutma selle ära kasutada,” ütleb Sirje Helme.

See, et ei ministrile, linnapeale ega ka Kumu juhtidele ühtegi küsimust ei esitata, tuleneb ilmselt nii sellest, et ilusa sündmuse juures ei taha keegi intrigeerida, kui ka sellest, et keegi veel maja ega näitusi näinud pole. Mispeale lastaksegi meid maja peale lahti. Kuigi kolme eri korruse väljapanekuid peaksid tutvustama vastavad kuraatorid, leian end lõpuks ikkagi omapäi viiendalt korruselt, kus väljas näitus “Skaalanihe ? kaasaegne skulptuur avatud mänguväljal”. Kõige vapustavam asi, mille otsa seal satun, on soomlase Markus Copperi installatsioon. Algul tundub see mulle isegi naljakas: mingid tuukrid kolistavad mutrivõtmetega. Alles siis, kui loen seinalt pealkirja “Kursk”, asetub kõik konteksti ja ihukarvad tõusevad püsti. Kui üks tuukritest kolm korda allveelaeva külgi imiteerivate metallkaarte vastu koputab, võtab kõhu alt päris külmaks.

“Kurski” ja teiste kaasaegsete taieste helitaust kostab alumistesse saalidessegi ja imbub kui kaste läbi sealsetest ajaloohõngulistest väljapanekutest. Äkki tunnen, et see ei sega, vaid muudabki kogu majas näidatava ühtseks tervikuks.

Rasked valikud

Neljandalt korruselt, kus väljas XX sajandi teise poole eesti kunst, leian Põltsamaal elava sakslasest ajakirjaniku ja kunstiharrastaja Holger Klemmi, kes fotoaparaadiga peaaegu et mööda põrandat roomates nii kunsti kui ka interjööri jäädvustab.

“Minu jaoks on nõukogude ajal Eestis tehtud kunst väga huvitav,” ütleb Holger. “Ja Kumust on mul plaanis kirjutada Saksa meediale mitu artiklit.”

Üks osa nõuka-aegse kunsti väljapanekust kannab pealkirja “Rasked valikud”. Rasked pidid need tõesti olema, kui vaadata, missuguse jama peale oma annet raisati ? selleks, et olla võimude silmis aktsepteeritav looja, et pääseda näitustele, et saada oma kunsti müüa jne. Parima näitena jääb silma Henn Roode “Demonstratsioonile!” ? milline suurepärane taies, kui sõna “Rahu” andekast poolabstraktsest kompositsioonist reetlikult välja ei tolkneks…

Kõige lõbusam saal on nn büstide saal: postamentidel ja seinale kinnitatud alustel seisab sadu skulptuurportreesid ? Liivimaa aadliopositsiooni juhist von Patkulist Lenini ja Stalinini ning Gustav Naanist Juhan Viidinguni. Ei ühtegi kirjalikku viidet sellele, keda kujutatud või kes autor, kõik pronks-, graniit- ja kipspead seisavad rivis kui nimetud osalised Eesti aja- ja kultuuriloos. Kaasa arvatud üks inimeste sekka sokutatud pingviin…

Heeringas Veenuse õlal

Mida kaugemale tiksub kell ja mida lähemale jõuab Kumu avamishetk, seda enam sigineb tuttavate ja vähem tuntud taieste keskele tuttavaid ja vähem tuttavaid kunstnikunägusid. Tõnis Vint on unustanud end suisa omaenda graafika keskele. Kuna selles segadikus ei suuda valvsaimgi turvamees saksu (ehk avamispeole kutsutud külalisi) santidest (ehk pressikonverentsile kutsutud leheneegritest) eristada, jään süüdimatult pittu. Presidentide ja teiste tähtsate isikute kõnesid võib, nagu selgub, kuulata ka kunsti ja Tallinna panoraami (ühest ülemise korruse aknast avaneb suisa miljonivaade!) nautimist katkestamata, sest heli ja pilti kantakse üle maja laiali. Tehnikaajastu!

Kuna kunst toidab ainult vaimu, olen lõpuks sunnitud Kumust lahkuma ja süüa otsima minema: Kumu enda kohvikut ja restorani ei tundu mõistlik selles melus testima minna ? kui need üldse töötavad. Aga olemas nad igatahes on, nii et nüüd pole enam absoluutselt vaja vorsti tükeldamiseks raudrüütlilt mõõka ära rebida ega Veenuse õlalt heeringat süüa.

Lahkudes loodan, et Kumu tunnuslause “Kunst elab siin” peab paika ja sellest saab tõesti elava kunsti keskus, mitte hauakamber, kuhu surnud kunst maetud. Kumu helge kuma segatuna Kurski tuukrite mutrivõtmekolinaga saadab mind veel vähemalt nädala.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus