Algus 4. jaanuari Vooremaas
Kevadel kogunesid mehed küla keskel asunud kõrtsi juurde ja palkasid suveks karjuse. Karjus sai iga päev eri peres külakorras süüa ja toidupoolise ka karjamaale kaasa, samast perest oli selleks päevaks ka karjuse abiline väljas.
Karjus abilisega läksid hommikul küla keskelt laiali ? üks Omedu poole, teine Tiheda poole, andes pasuna puhumisega pererahvale märku lehmade hommikuseks lüpsiks ja loomade karjalaskmiseks valmistumiseks. Kui äärmised loomad olid väljas, hakati loomadega liikuma küla keskele kokku, kust läks alla karjatee . Ja nii iga päev ilmast hoolimata.
7-aastaselt karja
Kasepääl oli enne põlenguid olnud 140 ? 146 majapidamist. Küla olevat põlenud kolmel korral. Küla Tiheda-poolsesse otsa oli hiljem küll ehitatud pritsikuur, kus seisid tuletõrjevahendid. Ka paar maja küla poole asunud rahvamajas olid veel meie nooruse ajal käsitsi pumbatavad tuletõrjepritsid ja -voolikud.
Külast käisid nii mõnestki perest lapsed omakorda suviti Rannavalda ja mujale taludesse karjalasteks. Seda aga küllalt vähe.
Minu poisikesepõlves (1944-1950) käisime me ise oma pere loomadega karjas. Minust vanematest karjapoistest on mulle meelde jäänud Heino Hanst ja Uno Raudsepp. Teisi juntsusid eriti ei mäletagi, sest Uno ja Heino olid minu jaoks muidugi autoriteedid ja nad hoidsid mind igasuguste ohtude eest.
Mina olin esimesel karjasuvel ju kõigest 7 aastane ja karja pidin ma minema 1945. aasta suvel surnud 12- aastase venna Kalevi asemel.
Vend Kalev sõna otseses mõttes suretati pimesooleoperatsiooni järel Tartu haiglas. Siis ei olnud õieti vist veel hooldusõdesid ja keegi oli Kalevile toonud kruusiga vett, et niisuta huuli. Janu kiusas ja poiss jõi tasapisi selle vee ära. Tekkisid tüsistused ja saabus surm. Isa tõi hobuvankril poisi koju ja ta maeti Mustvee kalmistule. Mina pidin aga karja minema.
Lõuna veetsid loomad järve ääres
Loomadega võisime külla lõunale minna siis, kui Tiheda koolimaja korstna vari oli kadunud üle katuseharja järve poole. Kui Tiheda küla karjapoistega vahel kaklemiseks ? kividega pildumiseks läks, siis käsutasid Heino ja Uno mind loomadega eemale. Karjamaade piirid puutusid nende omaga ju kokku. See toimus kõik Soopera karjamaal.
Suvel soojaga tuli kari kiiruga järve jooma ja ka kõhuni vette end jahutama. Lõunaaja veetsidki loomad järve ääres, seal lüpsid perenaised neid ja lehmad mälusid lamades oma hommikupoolset maotäit. Õhtupoole, vist kella nelja paiku läksime loomadega tagasi karjamaale.
Varematel aegadel olevat lambad jäänud puntis pikali kuskile varjulisse kohta ? milleks oli muidugi ainult kellegi pere maja ja siis olevat kogu see õu olnud lamba pabulaid täis. Samuti mäletan vanemate suust seda, et ka sead-kesikud olid õuedel lahti ja tuhnisid ja tühjendasid ennast kuhu juhtus. Järve äär oli muidugi ka lehmakooke ja hobusejunne täis. Vahepeal korjati hobusejunne sigadele söögi sisse. Ju sai seamagu veel täiendava seedimistööga sealt midagi.
Kui juba jutt sellistele nn. sanitaartehnilistele teemadele läks, siis ega inimesedki eriti kohta valinud loomulike vajaduste rahuldamiseks. Isegi nn. välipeldikuid oli külas üksikuid, sisemistest rääkimata. Asja aeti kas loomalaudas või nurga taga. Vett lasid mehed aga otse trepilt vastu maad ja solgivesi visati samuti säuhti trepilt õuele maha.
Teise maailmasõja ajal olid külla majutatud vahepeal mingiks ajaks saksa sõjaväelased ja ükskord olid sõdurid külavahel kellegi käest küsinud ?Eier-Eier?, ise kükitades, et asi arusaadavam oleks kana muna saamise osas. Küsitav mees sai aga hädast valesti aru ja viis sakslased teise küla otsa, kus olevat natukene viisakam peldik olnud. Nii olid siis lood sakslaste munasoovi ja muu inimlike vajaduste segiajamisega.
Lambad olid aga olnud ikka perenaistel märgitud ? kellel riideriba kaelas, kellel kõrvas sälgud jne. See oli lihtsalt selleks, et oma looma ära tunda, muidu kadumist ei kardetud, sest inimesed olid ausad, elati ju tihedas külas ja kõik nägid kõikide söömist ? joomist ja muud elu pealt. Majauksi hakati lukustama ka alles pärast sõda, kui idarajoonidest ilmusid nn. kotipoisid maalt süüa otsima.
Enne sõitsid sageli piki küla kaltsukaupmehed ? potisetud. Nad kisasid sellist lugu: ?Noh! Setu om jo siia jõudnu, perenaise perra nõudnu.
Naisekõse ? neiukõse, otsige üles ja saage kätte Peetri püksi, Kaarli kaltsa, Jaani jalatalluka. Mari magamisekoti, Anne alusundruku. Saate vastu pütid ? potid, kausid, kannud, kruusid kaunid.
Lapsed armastasid ujuda
Järveäärne kaldariba oli laiem ja seal kasvas rohi, köietati hobuseid ja vene külade all ka lehmi. Loomad sõid rohtu ja tallasid, rannaäär oli puhas. Kaugele ? kaugele oli näha randa veetud venesid ja rannas söövaid loomi. Meie, lapsed, käisime lugematuid kordi vees. Siiski me pidasime arvet iga päev vees käidud kordade üle, selleks tõmbas iga ujumas käinu pärast järjekordset sulistamist vene vöörilauale kriipsu. Üsna pea oli ujumine selge ja siis lippasime ujuma juba Omedu jõkke. Ujusime samas parve lähedal või käisime ka läbi kaasikunurga metsavahi üleveoparve juures.
Mäletan minu beebipõlvest tehtud pilti, kus rannas seisva suure telgi taustal oli rahvas pildistatud ja kas mitte baptistide kogudus oli organiseerinud seal mingi palvetunni pühapäevakogunemise. Nii et tühjas rannas oli ruumi ka selliseks ürituseks.
(Järgneb)
SULEV KASK
