Kui lapsepõlv oli veel “päris”

Üldiselt arvatakse, et lapsed peavad vanemate sõna kuulama. Aga vahel tuleb kasuks, kui ka vanemad lapsi kuulavad. Kirjanik Kätlin Kaldmaa pani oma tütre Hanneleele tagant utsitamisel kirja oma lapsepõlvelood ning tänu sellele jõudis mõned kuud tagasi eesti lugejate lauale raamat “Halb tüdruk on jumala hea olla”.


Kätlin Kaldmaa on pärit Voorelt. Tema lapsepõlvekodu ja Mati Undi vanematekodu asuvad teineteisest kasina kilomeetri kaugusel. Võib-olla peaks selles kandis vett või mulda keemiliselt analüüsima, et teada saada, mis “element” see voore kandis on, mis kirjutama ajab.

Raamatu “Halb tüdruk on jumala hea olla” kohta ütles Kätlin Kaldmaa suvisel Võtikvere raamatuküla peol, et kõik selles kujutatud kohad, nagu näiteks Tammemets ja Leedimägi, on päriselt olemas. Lood, mis raamatus juhtuvad, pole aga siiski elust üks-ühele maha kirjutatud, vaid need on ikka n-ö kirjaniku käest läbi käinud. Elus ei tule Kätlini sõnul tavaliselt ette korraliku alguse ja lõpuga lugusid, vaid need algused ja lõpud tuleb neile tekitada.

Kätlini kolmanda lasteraamatu (varem on ta noorele lugejale kirjutanud “Neli last ja Murka” ning “Loo Keegi Eikellegitütre isast”, mis ilmusid vastavalt 2010 ja 2012) pealkiri on silmanähtavalt provotseeriv. Ja ega see polegi miski leebe lugemine, sest raamatu minategelane, üheteistkümneaastane Li satub koos noorema õe Lotta, väikevenna Sassi ning naabripoiste Taavi ja Aarnega tükati päris hulludesse seiklustesse ja eluohtlikesse olukordadesse. Kord tuleb Lil näiteks päästa haprast kevadisest jõejääst läbi vajunud Sassi, kord aga puhuda elu sisse puu otsast alla kukkunud Lottale. Lotta puu otsast alla kukkumise lugu on üldse üks meeldejäävamaid selles raamatus. Alguse saab kõik sellest, et lastel on igav. Nad lähevad jõe äärde ja hakkavad seal puulatvadega kiikuma.

“Ma ütlen teile, see on täiesti isevärki tunne. See, kui oled roninud nii kõrgele, kui ronida annab, ja kui sa siis seal ladvas viibutades hoo sisse saad ja see latv kiikuma hakkab. (…) Liikumine käib üsna üpris ennustamatut trajektoori pidi. Hõljume ja kõigume seal kõik nagu mingised unenäoloomad,” kirjeldab minategelane laste ekstreemset meelelahutust. Raamatus on ka erakordselt täpselt fikseeritud Lotta puu otsast kukkumisele järgnevate hetkede dramaatika. Lugeja tajub erilise selgusega, kuidas venivad hetked, mil Lotta ei hinga, kuidas Li leiab instinktiivselt õige viisi õde aidata ning milline kergendus see on, kui Lotta kopsud taas tööle hakkavad.

Lapse loogika

“Halba tüdrukut” lugedes oligi vähemasti minul korduvalt kõhu alt külm. Aga tükati tabasid mind ka naeruhood või äratundmisrõõm. Kätlin Kaldmaa on suutnud oma lapsepõlvelood nii kirja panna, et säilinud on varateismelise ehe jutustamis- ja mõtteviis. Tema tegutsemismotiivid ja argumendid on talle endale jumala arusaadavad ja pole tema süü, et täiskasvanud neis loogikat ei näe.

Näiteks siis, kui Li peab Sassi velskripunkti viima, tundub talle täitsa loomulikuna, et ta vennale pärast süstisaamist natuke ümbritsevat maailma tutvustab: ta, vaeseke, on ju muidu kogu aeg emaga kodus. Nii vaadatakse koos üle laut, kus isa töötab (aga kus teda parajasti pole), piilutakse kooli bioloogiaklassi aknast luukeret, korraldatakse kraavis kobruleheralli jne. Kui lapsed koju jõuavad, hakkab seal hirmus sebimine. Selgub, et pool küla on lapsi taga otsinud. Li imestab siiralt: “Kas tõesti ei või siis lapsed maailmas natuke omapäi ringi vaadata?”

Raamatu lõpus on paar eriti pöörast lugu, kus ei tegelda üksnes enda lõbustamisega, vaid valmistatakse ka suurele hulgale täiskasvanutele tõsist meelehärmi: naabrite garaažisein saab mädamunadega märki viskamisest plekiliseks ning lastehaiglas pööratakse elu pea peale. Kui haiglaloos tuleb üsna selgelt välja, kelle või mille vastu Li koos haiglast leitud sõbra Oravaga mässab, siis seda, miks naabermaja mädamunadega pillutakse ja miks kahe maja rahva suhted jahedad on, lugeja teada ei saagi.

“Nemad meie sõbrad ei ole,” ütleb Li selles majas elavate poiste kohta. “Kui me vähegi viitsiksime, võiksid nad meie kõige karmimad vihavaenlased olla nagu mõnes raamatus, aga meil ei ole selleks aega. Meil on niigi palju tegemist. Nii et me lihtsalt ei mängi nendega.”

Templit pole vaja

Haigla- ja mädamunalugu lugesin kerge kõhedustundega, sest tekkis küsimus, kas noored lugejad selliseid tükke äkki õigustatuks ja järele tegemist väärivaks ei hakka pidama.

Ja nagu tihti juhtub, “ujus” vastus ühel hetkel ise minu vaatevälja. Lappasin nimelt vanu ajalehti, mida värskest peast aega lugeda polnud, ja leidsin Postimehe Arterist Sigrid Kõivu intervjuu keeleinspektsiooni peadirektori ja lastekirjaniku Ilmar Tomuskiga (“Ilmar Tomusk ‒ inimene, kes meeldib lastele”, PM/Arter 23.04.2016). Ajendatuna sellest, et Tomuski raamatutes teevad lapsed igasugu hulle vigureid, küsib Kõiv, kas kirjanik on mõelnud ka võimalusele, et väike lugeja võiks tahta neid järele proovida.

“Eks ma ikka mõtlen,” vastab Tomusk. “Samas on päris paljud lapsevanemad minuga ühendust võtnud ja öelnud, et nad on lapsega koos neid raamatuid lugenud ja lapsed on väga hästi aru saanud, mida tohib ja mida ei tohi teha. Nii et ma ei pea raamatule templit lööma, et ärge seda kodus järele tehke. Lapsed saavad väga hästi aru. Lastel on kurja ja pahanduse tunnetus täiesti olemas. Mõnel inimesel kaob see tunnetus kahjuks täiskasvanuks saades ära.”

Miskipärast arvan, et Tomuskit võib selles küsimuses usaldada. Veel arvan, et Li ja tema kaaslaste karm, aga väga “päris” lapsepõlv valmistas neid palju paremini täiskasvanueluks ette, kui tänapäeva laste “nutilapsepõlv”. Ei hakka siinkohal rääkimagi neist lapsukestest-vaesekestest, kes elavad riikides, kus alla 12 aastasi ei tohi seaduse järgi sekundikski üksi jätta, saati siis veel omapäi tänavale või metsa lasta. Brüsselis elavad eestlased on ühed, kes selle probleemiga teravalt kokku puutunud.

“Meie oleme sellised mõeldud-tehtud tegelased,” ütleb Li oma tegusat “kampa” iseloomustades. Naabrinaine (see, kelle sein mädamunaseks sai), ütleb sama seltskonna kohta aga: “Keegi teine siin ei käitu nii, nagu oleks kõik see maailm nende oma.” Mõeldud on see süüdistusena, aga tahes-tahtmata kumab sellest läbi omamoodi tunnustus.

Raamatu lõpulaused lubavad oletada, et Li lugudele on järge oodata. Mis siis ikka, pühin aegsasti prilliklaasid puhtaks, aga otsin igaks juhuks ka validooli välja: juhuks, kui seiklused veel karmimaks peaksid minema.

“Halb tüdruk on jumala hea olla”

* Kätlin Kaldmaa lasteraamat

* Illustreerinud Jaan Rõõmus, kujundanud Angelika Schmeider

* 140 lk

* Välja andnud kirjastus Varrak 2016. aastal

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus