Kontseptuaalne kunst Lapini moodi

Jõgeva linnaraamatukogus saab detsembri lõpuni vaadata Gennadi Lapini näitust “Kontseptuaalne kunst ‒ mis see on?” Kellele pettumuseks, kellele lohutuseks, aga tuleb kohe ära öelda, et kontseptuaalse kunstiga pole näitusel tegelikult midagi pistmist. Väljas on ikka Lapini realistlikud akvarellid nende tuntud headuses.

Enamik eksponeeritud töid kuulub Lapini kahe viimase aasta loomingu hulka. Temaatiliselt võib akvarellid jagada nelja teemaplokki: Ahvenamaa vaated, Norra-reisi elamused, Jõgevamaa vaated ja lilled.

“Ahvenamaa vaated on ehtlapinlikult põhjalikult läbitöötatud ja värvikad. Norra pildid toovad esile sealse looduse karge, võimsa ilu ja kontrastid. Koduse Jõgeva motiividest on mällu sööbivaim meisterlikult maalitud Pedja jõgi. Lillepiltides on aga tugevat sensuaalsust,” ütles Jõgeva akvarellist Eike Salu Gennadi Lapini näitusetööde iseloomustuseks.

Lapin ise on oma lillesarja nimetanud koguni “Lillede erootikaks”. Sarja esimesed pildid olid üleval juba suvisel akvarellistide grupinäitusel “Viis viimast” Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis.

“Tavaliselt peetakse lilli lihtsalt ilusateks, aga mina olen neid maalinud ajal, mil nende õied on maksimaalselt avatud ja ootavad putukaid, kes neid tolmeldama tuleksid,” selgitas Lapin tookord. “Lilled teevad kõik, et putukate jaoks atraktiivsed olla. Selles võibki näha erootilist momenti. Igal lillel on tegelikult veel isemoodi erootika, see tuleb ainult avastada.”

Gennadi Lapini üheks trumbiks on tema tohutu akvarellitehniliste võtete arsenal. Ta on ka meister ära kasutama eri liiki akvarellipaberite spetsiifilisi omadusi. Selle kohta võib näiteid leida ka linnaraamatukogu näituselt. Nii et ühest küljest on Lapin aldis katsetama uusi väljendusvahendeid. Ent teisest küljest pooldab ta, nagu Eike Salu märkis, puhast akvarelli, millele pole lisatud guašši ega pastelli. Ka teisi, vähem kogenud akvarelliste juhendades õpetab ta neid puhast akvarelli väärtustama.

Kriipsud ja plekid

Aga mis on sellel kõigel pistmist kontseptuaalse kunstiga? Nagu alguses öeldud ‒ ei midagi. Sellest, mida Gennadi Lapin arvab kontseptuaalsest kunstist, võisid aimu saada üksnes need, kes käisid näituse avamisel. Rõhutan sõna “võisid”, sest neile, kes Lapinit, tema kõnemaneeri ja mõttemaailma piisavalt ei tunne, võis tema “ülevürtsitatud” sõnavõtu sisu hämaraks jääda. Akvarellisti paremini tundvad inimesed see-eest teavad, et alustab Lapin kust alustab, aga pikema vestluse jooksul jõuab ta ikka Malevitši musta ruuduni välja ning positiivses võtmes ta seda ei käsitle.

“See pole kunst, kui lõuendile tõmmatakse paar-kolm kriipsu ja tehakse mõned plekid ning siis kirjutatakse pikk jutt juurde, kuidas ma seda mõistma pean,” ütles Lapin oma näituse avamise sõnavõtus.

Ta pani näituse juurde välja ka ühe internetist leitud artikli, milles ajakirjanik Aleksandr Levin küsitleb kunstiteadlast, kontseptuaalse kunsti spetsialisti Sasha Obuhhovat, kes ütleb muu hulgas et vaataja ei pea üldse aru saama, mida kunstnik oma taiesega öelda tahtis. Lapini jaoks oli see tõestuseks, et kontseptuaalse kunsti viljelejad n-ö sülitavad publiku peale. Artiklit lähemalt uurides ma seda lauset siiski nii ei tõlgendaks. Obuhhova ütleb küll, et vaataja ei peagi kunstniku mõttest aru saama, ent lisab samas, et autor ei tohi seda vaatajalt ka nõuda. Tema arvates saab autor vaatajalt paluda ainult seda, et ta oleks uudishimulik ja valmis uut vastu võtma.

“Kui sa ei saa aru, hakkad sa vastust otsima. Aga kui sul pole huvitav, siis sa lähed lihtsalt minema. Kui sa oled uudishimulik ja avatud, hakkad sa mõtlema ja sinu ees avanevad kunstiteose eri tasandite mõistmise anfilaadid. Ja need ei pruugi üldse sobida kunstniku mõttega,” ütleb Obuhhova.

Nagu loodusnähtus

“Gennadi Lapin on nagu loodusnähtus, ta võib meile meeldida või mitte, aga see ei lähe talle korda, tema ajab oma asja ja ikka omamoodi,” ütles Eike Salu. “Kuna tuntud headuses pildid uudisekünnist ei ületa, ärgitab Lapin seekord huvi pealkirja ja omapoolse kontseptsiooniga, mille sisuks on vana vimm trikitava ja vaatajat rabada püüdva moodsa kunsti vastu ning traditsioonilise maalikunsti toetus. Selles mõttes on Gennadi konservatiiv ja “vana kooli mees” ja siin ta mingeid järeleandmisi ei tee.”

Eike Salu meelest on kontseptuaalne kunst tegelikult tõepoolest keeruline teema. Kunsti roll ja piirid on tänapäeval ähmastunud, kaasaegne kunst on sageli provotseeriv ja mässav, ei ole alati kergesti mõistetav, kunstisaalid on võrdlemisi tühjad ja selle põhjusi otsides vaatavad üksteisele süüdistavalt otsa nii kunstiõppeasutused, kunstnikud kui ka kunstikriitikud.

Eikegi on otsinud oma mõtetele tuge asjatundjate väljaütlemistest. Londonis elav ja töötav kaasaegne kunstnik Sadie Lee on näiteks öelnud: “On tundliku loomuga asju, mis võivad meelehärmi tekitada, aga ma ei arva, et sellepärast ei tohiks niisugust kunsti teha. Kuid inimestel peaks olema valik, kas seda kunstiteost vaadata või mitte.”

Eesti kunstnik Tõnis Saadoja on jälle kinnitanud, et kunsti ja publiku suhe ei saa olla nagu lapsevanema ja lapse suhe, kus üks topib teisele putru suhu kas siis jõuga või kavalusega. Tegemist on rangelt vabatahtliku vaimse sfääriga.

“Aga kunst, nagu ka elu, on tegelikult ju üsna mitmekülgne ja seal peaks olema kohta nii klassikutele kui kontseptualistidele, küsimus on pigem toetuses ja tunnustuses ja seda nii vaimses kui ka materiaalses mõttes,” ütles Eike Salu.

Omalt poolt lisan, et Eestis tervikuna võib tunnustamise ja toetamise “kauss” tõesti moodsa kunsti poole kaldu olla, aga siin, Jõgeval, pole minu meelest kellelgi keelatud traditsioonilist kunsti viljelda ning sellele jätkub ka toetust ja vaatajaid.

Gennadi Lapini näitust “Kontseptuaalne kunst ‒ mis see on?” toetas kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus