Talu peremehel Ülo Laurendil olid ettevalmistused katusetalguteks tehtud: tihedapoolne roovistik kuurikatusel valmis, virn õlevihke, kinnitustraat, latid ja katuselabidas käepärast pandud.
“Tunnistan, et tegin katuselabida poole väiksema, kui tarkades raamatutes kirjas. See on mõeldud õlgede tasandamiseks, aga suurt labidat ei jõudnud mina küll ühe käega tõsta,” rääkis Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse liige Ülo Laurend. Katuselabidas näeb muide välja nagu pesulaud, millel vars taga.
Tasapisi hakkasid esimesed vihud traadi ja lattide abil paika saama. Maarahvaseltsi liikmed, kes ühtki sedalaadi üritust Konni talus vahele pole jätnud, ulatasid vihke ja jagasid ka nõuandeid. Selgus, et seltsi liikmete hulgas oli ka inimene, kes oma silmaga taolise katuse tegemist näinud. “Katuseks peksti rukkiõled käsitsi, et masin neid ei muriks. Neid hoiti ja kuivatati eraldi, õlg peab olema kuiv nagu suhkur, vihud väga korralikud ja ühtlased,” teadis rääkida Patastel elav Liidia Kajak, kelle sõnul tema lapsepõlvekodus Puiatu külas Tartumaal veel viimase suure sõja ajal uue lauda katus parema materjali puudumisel õlgedega kaeti. “Katusetegemise põhimõte on õlgede puhul sama, mis praegu kõiksugu plaatidel: katmisega minnakse altpoolt ülespoole, iga järgmine rida katab mõnekümne sentimeetri võrra eelmist, et katus tuleks tihe ja vihma läbi ei laseks,” jutustas Liidia koos teiste talgulistega vihke üles ulatades. Tema nõuandeid ja varem raamatutest loetud õpetusi silmas pidades peremees Ülo ka katusel müttas, lubades aeg-ajalt kätt proovida ka teistel meessoost talgulistel.
Hilissuvine päev pole kuigi pikk, pealegi ootasid pererahvast muudki talitused-toimetused. Sestap jäeti katus peremehele lähipäevil lõpetada ja mindi uudistama, kas ja kuidas töötab Sampo-4, väike viljapeksumasin, mis Ülol oma isatalust Harjumaalt lõpuks ära õnnestus tuua. Selle oli esimese Eesti Vabariigi viimaseil aastail Rootsist ostnud Ülo vanaisa. Traktorilt käivitatav masin töötas tõepoolest ja nägi võrdlemisi värske välja. Küllap päästis selle riistapuu omal ajal kolhoosikorra väntsutuste eest just tema vähene võimsus, sest kuigi masinal oli peal ühisvaraks võtmist kinnitav inventarinumber, õnnestus selle omanikel tööriista oma majapidamises katuse all hoida ja ilmselt tarvitati seda harva.
Omakasvatatud teravili au sees
Oma talu põllult saadud teraviljast on Laurendite peres ikka lugu peetud, kasvatatud seda lugupidamist oma lastes ja rõhutatud maarahvaseltsi vanade talutööde sarja ettevõtmistel, mis kõik nende talus korraldatud. Lühikese tagasivaate neist talgutest tegi fotoalbumit lehitsedes perenaine Sirje Laurend.
“Oleme tegelenud kõigi teraviljadega. 2003. aastal peksime näiteks kootidega nisu. Rehepeks jäi küll mitmetel asjaoludel hilissügisele, kuid eks vanastigi tehti seda tööd hilja. 2004. aastal peksime ka reht ja punusime mesipuude katmiseks odraõlgedest matte. Rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe, kelle suvekodu meie naabruses, rääkis tookord vanadest kommetest ja uskumustest seoses rehepeksuga. Mall Hiiemäe on paljudel maarahvaseltsi koosviibimistel rahvaluulest ja -pärimustest kõnelnud. 2005. aastal oli külas Ellen Pärn Ülenurme põllumajandusmuuseumist, kes rääkis, kuidas vilja õigesti niita, vihke siduda ja hakke teha. Maarahvaseltsi liikmed ja teisedki huvilised said seda ka praktikas proovida. Möödunud suvel oli eesmärgiks rukkijahu saamine kõige algelisemal meetodil ? käsikivi ringi ajades. Rukis oli juba enne pekstud ja terad tuulatud, käsikivi meisterdas Ülo ise,” rääkis Sirje, kes küll ise sünnilt linnatüdruk, kuid hariduselt EPA agronoom ja väga roheliste sõrmedega, mis kohe silma hakkab, kui taluõuel ja aias ringi kaeda.
Asjatundlikud külalised olid kutsutud katusetalgutelegi: tulla olid lubanud Margus Ess ja Rene Aavola Jõgeva sordiaretusinstituudist, kellest viimane on õlgkatust ise teinud. Kuid et talgupäeva aega pisut üleöö muuta tuli, ei olnud neil enam võimalik oma plaane ümber teha. Ka need mehed on maarahvaseltsi üritustel varemgi nõu ja jõuga abiks olnud.
Talgud ikka talgutoiduga!
Juba neljandat sügist külvatakse Konni talu põllule ehtne Sangaste rukis. Sellestsamast auväärsest, omakasvatatud leivaviljast oli küpsetatud ka katusetalgute leib, meistriks Milvi Kajak. Talgupäeva lõpetuseks tõsteti lauale ka isuäratavalt lõhnav pott mulgi pudruga ? traditsiooniline kink Luua baari kokkadelt. “OÜd Luua Grupp võib lausa meie kuldsponsoriks nimetada, nende keedetud talgutoit on meil laual olnud juba mitmel aastal,” kiitis Ülo Laurend vastutulelikku firmat.
Tõepoolest, imemaitsva pudru ja kõrnekastmega ei olnud tarvis rahvale peale käia, see kadus termoskastrulist kui imeväel. Eks sööjate nobedus ongi see õige kiitus, eestlasel pole ju kombeks head sööki ohtrate sõnadega ülistada. Perenaine Sirje on tavaliselt pudru kõrvale head taimeteed pakkunud, aga et suvi veel täies jõus ja lehmad hoolega lüpsavad, jagati seekord pudruvalguseks piima, nii rõõska kui haput.
“Vaat see on õige eesti pere ja siit sirguvad tublid lapsed, kes söövad õiget toitu ja harjuvad maast-madalast kõiki töid tegema. Selline pere ja eluviis on tõeline väärtus,” ei olnud Kurepesa talu taimetargast perenaine Ilme Roosmäe kuuelapselise pere kiitmisega kitsi, kui end talgulõpul rukkikottidega koduteele asutas.
KAIE NÕLVAK
