Maaeluministeeriumi hõbedase teenetemärgi sai sel aastal Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Lea Narits, kes on töötanud üle 25 aasta sordiaretaja ning teadurina. Tema töö põhisisuks on kaunviljade ja õlikultuuride sordiaretus ning agrotehnikateemalised teadusuuringud.
„Üle 25 aasta olen töötanud kaunviljade ja rüpsi aretuse alal,“ rääkis Lea Narits. „Selle ajaga on välja tulnud kolm sorti. Kuna kaunviljad on viimasel ajal uuesti populaarseks saanud ning eelmisel aastal tuli mul pidada üle 20 ettekande põllumeestele, siis ilmselt leiti, et praegu on minu kord,“ arvas ta ise.
„Esialgu oli hästi uhke tunne küll, ja veel uhkemaks läks siis, kui tuli välja, et sel aastal olen instituudi teaduritest ainus. Kuldmärgi sai ju meie haldusosakonna juhataja.
Meeldiv, et tööd on märgatud, seda on kõigile vaja. Instituut, ainuke Eestis, ei ole ju suur ja kui teed oma tööd nii hästi kui oskad, siis on tõenäoline, et kellelegi silma jääd ‒ autasusid meie instituuti ikka tuleb.
Kollektiiv on selline, mis innustab pingutama. Ka teised on siin tublid. Märgil on küll kirjas, et Lea sai, aga see on väga paljus ühistöö. Põllul ei tee üksinda midagi ja sorti üksinda valmis ei saa, kogu töörühm aitab kaasa. Labor ja tehnika pool, kolleegid kontoris samuti. Kaunviljade rühmas on tööl neli inimest, peale minu veel agronoom, loodetavasti kohe saab teine ka agronoomiks, ta just lõpetas Olustvere kooli, ja katsetehnik ning suvel mõni praktikant,“ soovis Lea Narits oma tunnustuse eest kolleege tänada.
Viimane Lea Naritsa aretatud sort on sojauba ´Laulema´. Lea aretatud on ka põldhernes ´Leili´. „Talirüps ´Legato´ on asi, mille üle olen tõsiselt uhke, ta on hästi laialt levinud, mitte ainult Eestis vaid ka Lätis, Leedus ja Rootsis,“ ütles ta.
„Talirüps on talirapsi konkurent või semu. Õlitaim ikka, rapsist veidi vähem saagikas aga ilmastikukindlam. Seda saab kasvatada mahetaludes, sest hiilamardikas talirüpsi ei ohusta ning tema kasvatamiseks pole vaja nii palju taimekaitsevahendeid. Talirapsiga võib saada suurema saagi, aga kehva talve korral võib sellest ka hoopis ilma jääda,“ selgitas Narits.
Tal on ka rõõmsaid uudiseid oma töövaldkonnast: „Kaunviljad olid meie töölaual viimasel ajal säilitusaretusena, aga nüüd alustame uuesti aktiivselt uute sortide väljatöötamist. Puudu on kodumaistest herne- ja oasortidest, sordilehel on küll praegu kaks eesti sorti, aga need on vanad, oasort on pärit lausa aastast 1956.“
Tunnustatud rahvariidemeister
Aga Lea Narits ei ole ainult tööinimene. „Oma rahvariidehuvist võin küll rääkida,“ on ta teemavahetusega samuti nõus. „Käisin Tartus rahvariide valmistajate kursustel, mitmel järjest. Tegin valmis täiskomplekti Laiuse riideid, naisele, mehele ja lapsele ning sain rahvarõivavalmistaja meistri kutse. Ka see on asi, mille üle olen uhke, sest igaüks ikka pikk-kuube põlveotsas valmis ei tee.“
Lea ise päriselt siitkandist ei ole. „Naised tegid oma rõivaid ju emaliini pidi ja minu vanaema on hoopis Saaremaalt, hoopis kaugelt. Aga valisin ikka Laiuse rahvariided.
Kõige varem kadus rahvariidetraditsioon Tallinnas ja teistes linnades. Kõige kauem pidas vanemat tüüpi rahvariide kandmise komme vastu ehk Mulgimaal. Nad ongi seal sellised alalhoidlikumad,“ arvas Lea. „Kes ikka kohalikku riiet ära viskab, küll ta selga pannakse. Rahvariidemälu jookseb kummalisi radu pidi. Mulgi kuub on ju püsinud rahva mälus võib-olla tänu tikutopsile. Kui juurde lugeda, on sel kõigel igasugu huvitavaid detaile. Nagu ei seogi ennast teadlikult sellega, aga kuidagi leiavad nad ikka su juurde tee.
Õe pere elab Võrumaal, seal on veel mälestus sellest kui lapsed käisid pasteldega. Kuidas nemad pastlapaela seoti. Kui ei jõudnud lapsele saabast jalga osta, saadeti ikka pasteldega kooli. Ja viisud, mida tunti ja kasutati veel 100 aastat tagasi. Praegu ei kujuta küll ette, kuidas nendega käia sai. Jalarätid muidugi, aga aeg on ikka niipalju muutunud ‒ sajandiga on toimunud väga suured muutused,“ murrab Eesti 101. sünnipäev ennast meie jutuajamisse ikkagi sisse. Ja paneb küsima, kaua meil kaunvilju on kasvatatud?
„Loeme igalt poolt, et meil kasvatati vanasti läätsi. Aga miks meil siin neid kasvatati? Lääts on levinud paastutoit lõunapoolsemates, katoliiklikes maades ja ilmselt oli ka meil siin aeg kui taluperedel oli kohustus seda kasvatada. Läätsel on saagipotentsiaal nii väike, et kui tema kasvatamist ei nõutud, kasvatas talumees parem ube või herneid ja sai saaki rohkem.
Hernest-uba on ilmselt kasvatatud siin ikka päris kaua, kuid varem oli hernes kindlasti väiksem ja mitte nii magus. Tõenäoliselt sarnane kui tänapäeval on vikile. Väheste väikeste kaunadega ja kindlasti mõrum,” märkis Narits.
Eesti sobib kaunviljadele
„Kui käisin Indias, Eel-Himaalajas, Nepaali piiri ääres, nägin looduslikult seal kasvavaid herneid, mis olid pisikesed, krimpsus ja koledad. Kohalikud iseloomustasid neid kui väikesekasvulisi, paarikümne sentimeetri kõrgusi taimekesi, mis annavad paar kauna. Panime need siin mulda ja nad kasvasid pea kolmemeetriseks ning kaunu oli nagu putru! Meil sobib siin herneid kasvatada,“ nentis Lea kaunviljade sobivust meie oludesse.
„Hernesuppi, nagu me tänapäeval sööme, vanasti ilmselt ei tehtud. Pigem oli see hernetamp, mida söödi. Herned keedeti ära, siis tehti pudruks, liha olnud seal ilmselt kuigipalju ja sedagi harva. Herneid jahvatati kamasegusse, kamaretsepte oli Eestis palju. Ega siis suvel polnud aega kogu aeg pliidi juures seista, pereemal oli ka vaja heinale või muul puhul välja tööle minna. Segas ruttu kama kokku ja kõik said söönuks,“ rääkis Lea Narits taimede, millega töötab, minevikust.
Tema töö on muutuste loomine ‒ tasapisi muutes taimegenoomi, muudavad sordiaretajad nii toidu hulka kui ka maitset. Kaunviljade puhul veel mullaviljakustki.
ANDRA KIRNA
ETKI direktor Mati Koppel
Autasude saamine instituudis on viimasel ajal olnud iga-aastane ja järjepidev. Kui võtta tänavune aasta, siis peaaegu vaat et ülepäevane. Väga hea meel on ka Malle Kingsepa tunnustamise pärast punase risti medaliga tema doonorikarjääri eest. Kui tublisid inimesi on nii palju, siis see õhkkond stimuleerib pingutama ja muutub omamoodi standardiks.
Lea Narits tegeleb mitme kultuuri aretamisega. Talirüps, sojauba ning herned-oad. Tema sordid on hästi populaarsed nii eesti põllumeeste seas kui ka väljaspool Eestit.
Peale selle, et ta on aretaja, on ta ka väga oodatud esineja põllumeeste hulgas. Kaunviljad on viimasel ajal ka kõvasti populaarsust kogunud.
Lisaks sellele, et ta on tööalaselt aktiivne, on ta ka väljaspool tööd väga tegus. Ta on teinud endale autentsed Laiuse rahvariided ja neid ka teiste seas propageerinud.
Külaüritustel lööb ta aktiivselt kaasa, tema koostatud on nii mõnedki viktoriinid. Ja instituudi firmamärk külaürtiustel ‒ hernesupp ‒ on enamasti Lea keedetud.
Ilmar Tupitsa varasemat tegevust ei ole ma õige inimene kiitma. Arvan, et tal on kantsleriajast maaeluministeeriumis seda suurt vaadet, mida ta siin Jõgeval on teisteski ametites rakendanud. Meie poolt on kõige kiiduväärsem uue maja asjade ajamine. Igasugustes instantsides on vaja olnud teha kõvasti selgitustööd, mis on tal väga hästi õnnestunud.
