Täna aastal 1994 loodi seadusega abipolitseinike staatus, millega ühtlasi said kirja ka eeldused, õigused ja kohustused, et vabatahtlikuna politseitöös osaleda. Tänaseks on abipolitseinikest saanud politseiametnike täieõiguslikud kaaslased, kellest omade seas väga lugu peetakse.
Abipolitseinike kasuks räägib tõsiasi, et paljud neist on kogukonnaga tihedalt seotud inimesed: ettevõtjad, kodused emad-isad, tähelepanelikud kodanikud. Kui ehk politseiametnikule ei julge päris kõike ära rääkida või täielikult usaldada, siis abipolitseiniku, eriti kui tegemist on naabri, tuttava või sõbraga, usaldamisega on kõik justkui lihtsam.
Annemari Koller, kes on kodumaakonna turvalisuse eest seisnud juba kaks aastat, tõdeb, et aeg-ajalt tekib küll hirm, aga see ei tähenda, et tahtmine endast oma töös kõik anda kuidagi väiksemaks kahaneks. Vastupidi: Annemari läheb iga päevaga aina rõõmsamalt tööpostile.
Politsei on täna rohkem turmtule all kui kunagi varem. See aga ei tähenda, et vormi all ei peituks inimest. Olgu seljal politseinik või abipolitseinik, ühiskonna turvatunnet hoiavad nad ühtmoodi. Sest iial ei tea, millal abi võib vaja minna. Mõnikord võib abi olla lihtsalt rääkimisest, mitte nuia või käeraudade näitamisest. Ja Annemarigi tõdeb, et sõnal on tihtipeale suurem jõud kui mis iganes relval vöö peal.
Abipolitseinikest on nii ühiskonnale kui ka politseiperele suur kasu. Nii et miks mitte juba täna oma sooviavaldus sisse anda. Üheskoos on turvalisust kergem luua kui üksinda.
20.04.2021
blog comments powered by Disqus
