Kilekotid tekitavad nostalgiat ja äratavad mälestusi

Inimesel, kes kunagi Nõukogude Liidus elanud pole, on keeruline mõista selles riigis valitsenud inim- ja väärtussuhteid. Eks katsuge näiteks tänastele noortele ära seletada, kuidas sai nii lihtlabane tarbeese nagu ostude kojutoomiseks mõeldud sangadega kilekott kujuneda omal ajal staatuse sümboliks ja universaalseks valuutaks.

 

Staatuse sümbolina toimisid kolm-nelikümmend aastat tagasi eelkõige välismaised kilekotid, mis reklaamisid Wrangleri, Montana või Lee teksaseid, Marlboro sigarette või mõnd piiri taga tuntud kaupluseketti. Kes sai selliseid kilekotte välismaa sugulaste saadetud pakkidest, kes tuttavatelt meremeestelt, kes ostis mustalt turult nii umbes viie rubla eest. Lihtsurelike” nõukogude inimeste hulgas, kes tõid piima-leiva koju kandevõrgus või kodumaises niru ühevärvipildiga kilekotis, paistsid sellised Wrangleri- või Marlboro-kottidega tegelased kaugelt silma ja mõjusid kui mingid müstilised vaba maailma saadikud.

Omalaadne pööre toimus siis, kui Tartu Plastmasstoodete Katsetehas, kus juba 1960. aastate lõpust oli reklaamkilekotte toodetud, sai endale uue tootmisliini, kust hakkasid tulema hoopis teise kvaliteediga kotid: mahukamad, vastupidavamad ning mitmevärvitrükis pildiga. Need suutsid välismaistega juba teatud määral konkureerida ning muutusid rahva hulgas nii populaarseks, et neid hakati isegi koguma.

Ka praegu Saaremaal Valjala vallas Turja külas elav ning Saare maavalitsuses noorte infospetsialistina töötav Maris Paomees nakatus 1980. aastatel kilekottide kogumise tõppe”. Praegu on umbes pool tema 190-ühikulisest kollektsioonist väljas Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis.

Ega ma päris täpselt mäletagi, mitmendas klassis ma olin, kui vanema õe sõbranna eeskujul kilekotte koguma hakkasin,” ütles Maris Paomees. Igatahes sain ma juba kolmandas klassis tänukirja selle eest, et mina kui pioneer oma kollektsiooni oktoobrilastele tutvustasin.”

Kotikogumine kujunes hasardiks: niipea kui Maris mõne uue pildiga kilekotti nägi, ostis ta selle ära. 20, 60 või 70 kopikat, mis üks kilekott maksis, polnud ka nii suur summa, mille vanemad arutuks raiskamiseks oleksid kvalifitseerinud ning mille pärast taskurahakraanid kinni oleksid keeranud. Pigem aitasid vanemad kollektsiooni täienemisele ise kaasa: mandril käies tõid nad enamasti ikka mõne uue koti kaasa.

Ühendav teema

Kilekottide kogumisest loobus Maris 1990. aastatel, kui senised ümara või sirge ülaosaga kotid asendusid praegugi kasutatavate kahe kitsa sangaga kottidega. Kümmekonna aasta jooksul kogutud rikkaliku pildivalikuga kasutamata kilekotid jäid aastateks rulli keeratuna kappi seisma, kuni Maris juhtus möödunud aasta alguses Valjala raamatukogu juhatajale Tiia Lätile muu jutu sees nende olemasolu mainima. Viimane pakkuski välja mõtte, et kottidest võiks sealsamas raamatukogus näituse teha. See leidis üllatavalt elavat vastukaja.

Ma poleks iialgi arvanud, et nõuka-aegsed kilekotid võivad olla inimesi sellisel määral ühendav teema,” ütles Maris Paomees. Sain tohutult palju positiivset tagasisidet. Paljud tuttavad jutustasid lugusid, mis neil seoses kilekottidega meenusid. Ent mulle kirjutasid ka võhivõõrad inimesed. Sain nii hulga uusi sõpru juurde.”

Marise kotikogu sai tänu näitusele täiendustki: mõned inimesed, kes omal ajal samuti kotte kogunud olid, saatsid nüüd oma varud Marisele. Muidugi oli saadetud kilekottide hulgas selliseid, mis tal juba olemas olid, ent oli ka neid, mis varem kollektsioonist puudusid.

Üht kollektsiooni pakuti mulle ka müüa, ent hind oli minu jaoks liiga soolane. Saadetud fotode põhjal tundus, et oleksin sealt vähemalt viiskümmend uue pildiga kotti juurde saanud,” ütles Maris.

Kõva valuuta

Esimese näituse meediakajastus tõi kaasa ka uusi näitusepakkumisi. Nüüdseks ongi seljataga veel kaks näitust: Tallinnas Kadriorus tegutsevas lastemuuseumis Miia-Milla-Manda (seal olid väljas just lastepärase kujundusega kotid) ja Eesti Pandipakendi ruumides. Palamuse näitus on siis neljas.

Mina ei ole oma kogu promomiseks lillegi liigutanud, aga näitusepakkumisi on sellele vaatamata tulnud,” ütles Maris Paomees. Kilekotid on sellised head asjad ka, et need võib postiga kohale saata.”

Palamuselegi saatis ta oma kollektsiooni postiga ega hakanud ise mere tagant kohale sõitma. Juttu ajasime temaga telefoni teel.

Ka minus endas tekitavad vanad kilekotid mitmesuguseid emotsioone,” tunnistas Maris. Mõnega seoses meenub mingi eluseik, mõnega seoses mingi lõhn või maitse. Kahe leevikesega kilekotti nähes tõuseb mulle näiteks silme ette mu vanaema, kes just sellise kotiga poes käia armastas.”

Maris Paomehe saadetud kilekottidest mahtus ärklisaali üles vaid osa. Valiku tegi muuseumipedagoog Aili Kalavus.

Kõige vahvamad on ikka lastepärase kujundusega kilekotid,” arvas Aili Kalavus. Huvitav on ka eesti rahvarõivaid tutvustav sari. Isegi kaks Jõgevamaaga seotud kotti leidsin: üks reklaamib Jõgeva Autobaasi ja teine Põltsamaa linnulaata.”

Tänapäeval ei kogu kilekotte vist enam keegi. Ja mida neist kaubakettide standardkottidest ikka koguda. Rohelise mõtteviisiga inimesed väldivad isegi nende ostmist ja viivad kaubad poest koju pika kasutusajaga riidekotis. Nii talitab, muuseas, ka Maris Paomees.

Omal ajal olid värviliste piltidega kilekotid aga eestlaste jaoks suisa kõva valuuta”, sest mujal Nõukogude Liidus sääraseid ei toodetud. Allakirjutanugi mäletab, kuidas üks kursusekaaslane Sotši sanatooriumi sõites terve pataka kilekotte kaasa võttis, neilt atsetooniga hinna ja venekeelse kirja „Dlja pištševõh produktov“ (Toiduainete jaoks”) eemaldas, kotid viis rubla tükk maha müüs ja saadud raha eest endale kuurordis mõnusa äraolemise korraldas. Üks kolleeg aga meenutas, kuidas ta emal endale sõjaväkke pundi kilekotte saata palus ning need ohvitseriprouadele soolase hinna eest maha müüs. Kilekotid olnud Siberis vaat et kõvemgi valuuta kui Vana Tallinn”. 

Kilekott 1980. aastate Eestis

  • Tartu Plastmasstoodete Katsetehases (TPKs) hakati reklaamkilekotte tootma juba 1960. aastate lõpus, aga plahvatuslikult suurenes kottide tootmine 1980. a Moskva olümpiamängude eel, kui NSV Liidu olümpiakomitee lubas tublimaid ettevõtteid heade suveniiri-ideede eest premeerida. TPK sai loa investeeringuteks, et soetada Soomest uusi tootmisliine, ning karupoeg Miša ja hüljes Vigri pildiga suveniirkotid juhatasid sisse täiesti uue ajastu kilekotimaastikul.

  • TPK oli 1980. aastatel üks eesrindlikumaid NSV Liidus ning kottide tiraažid ulatusid sageli miljonitesse.

  • Lisaks TPK disaineritele kujundasid kotte mitmed Eesti kunstnikud, kelle käekiri oli inimestele teada-tuntud näiteks lasteraamatute illustratsioonide kaudu. Kilekottidelt võis leida Iivi Raudsepa, Ülle Meisteri, Raivo Järvi, Elle Tikerpäe, Väino Tõnissoni, Alfred Saldre, Virve Serglovi, Viive Noore, Silvi Väljali, Sirje Piiri, Regina Luki, Heiki Lahi, Edgar Valteri jpt loomingut.

  • Kilekott oli asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide visiitkaart, see teavitas kohalikest ja riiklikest sündmustest ning tähtpäevadest. Ideoloogiast läbi imbunud nõukogude ühiskonnas oli ka kilekott ideoloogiliste sõnumite edastamise vahend.

(Allikas: Anu Järsi ja Kristi Kaljumäe saatetekst Eesti Rahva Muuseumis 2004. aasta suvel eksponeeritud näitusele Kile kotti!”, mis on leitav muuseumi kodulehelt)

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus