Läinud aastal sooritas Eestis enesetapu 196 inimest, neist 156 olid mehed. Olgugi et võrreldes 1990ndate algusega on suitsiidide arv vähenenud kolm korda, on ka üks enesetapp liiga palju.
Põhjus, miks ligi 80 protsenti suitsiididest sooritavad just mehed, võib olla ka soolistes stereotüüpides. Näiteks arusaam, et mehed ei nuta ega tohi nõrkust näidata, sest see pole mehelik.
Piiravad stereotüübid
„Piiravad soolised stereotüübid on meestele rasked. Vaimse tervise raskused, üldse enda raskustest rääkimine tunduvad nõrkusena veel paljudele inimestele. Arvatakse, et oma tunnetest või enesetundest rääkimine on väga ebamehelik,” selgitas peaasi.ee tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa. Samas tõi ta välja, et isegi, kui inimene muredest räägib, ei pruugita teda tõsiselt võtta. „Võidakse öelda, et võta end kokku, mis on samuti stereotüübi osa. Tundub liiga raske uskuda, et mehel on sees rasked tunded,” tõdes Oidermaa.
Müüt on seegi, et inimesed, kes räägivad enesetapust, seda kunagi ei tee. Uuringud on näidanud, et ligi 80 protsenti inimestest, kes plaanivad endalt elu võtta, on sellest rääkinud kas mõnele sõbrale või arstile. Seega on oluline oskus märgata ja kuulata. „Ilmselt on see teema, mis tekitab hirmu ja ebamugavust. Me ei tea ju kunagi, mida teine inimene teeb. Tagantjärele vaadates on hea öelda, et ta ütles, ja ma võinuks midagi teha. Tihti ei teata, kuhu minna või kelle käest abi küsida,” rääkis kliiniline psühholoog.
Ka vana arvamus, et inimesed otsivad enesetapust rääkides tähelepanu, ei pea paika. „Arvatakse, et siis ei tohi mingi hinna eest tähelepanu anda, siis inimene hakkab nii ka edaspidi tegema. Aga iga vihjet ja otsest viidet sellele, et inimene plaanib endalt elu võtta, peab tõsiselt võtma, isegi siis, kui selle taga ei ole kindel suitsiidikavatsus,” rõhutas Oidermaa.
Tema sõnul on tihti arvamus, et suitsiidijutud ja suitsiidsed mõtted on niivõrd isiklikud, et neid ei tohi kellelegi avaldada ega edasi rääkida. „Tegelikult on see olukord, kus konfidentsiaalsuse reeglid ei kehti. Kui on oht elule, tuleb kohe tegutseda,“ rääkis Oidermaa.
Lisaks müütidele tunnevad inimesed suitsiidist rääkides tihti ebamugavust ja isegi valehäbi. „Hirmu ja häbi on meie ühiskonnas vaimse tervise teemadest rääkides endiselt, kuigi see hakkab natuke muutuma. Aga inimlikul tasandil on varjamise ja häbenemise osa suur. Palju on lugusid, kus lastele ei öelda, et nende vanem on suitsiidi teinud, ja seda varjatakse aastaid. Või nimetatakse surma põhjuseks midagi muud,“ selgitas Anna-Kaisa Oidermaa.
Sageli on suitsiidi puhul rääkides kannatajaks ka lahkunu lähedased. Suitsiid puudutab ligi 60 lahkunu lähedast. „Lähedastel on oht just kui süüdi jääda. Mahajääjatel on tugevad süütunded. Ja tihti tundub, et kui sellest teemast mitte rääkida, väheneb ka süütunne. Aga lugudest, mida oleme suitsiidiennetuspäevaks kogunud, kõlab, et isegi kui saadakse pärast pikki aastaid aru, et midagi rohkemat poleks saanud teha, on süütunne endiselt väga tugev,” rääkis Oidermaa.
Oma osa võib olla depressioonil
Elust lahkumise, surma või ka elu mõtte mõtteid võib elu jooksul mõelda igaüks, eriti teismeeas või keskea piiril, mil küsitakse endalt, mis on elu mõte või miks elada. „Selliseid mõtteid võib mõelda, see on elu osa. Aga kui inimesel on konkreetne plaan elust lahkuda, on see pikem protsess. Tõenäoliselt on sellele eelnenud trauma, majanduslikud aspektid või suhtekriisid, ka kroonilised haigused tekitavad lootusetuse tunnet,“ selgitas Oidermaa esmaseid põhjuseid, mis võib inimese suitsiidini viia.
„Kindlasti on kuhjunud mitmeid asju, sageli on mängus ka depressioon. See on haigus, kus inimesel tekivad sellised mõtted, energiat on vähe ja meeleolu negatiivne. Siis tundubki, et elu ei lähe paremaks.“
Kui suitsiidsed mõtted on tekkinud, soovitab Oidermaa pöörduda esmajoones vaimse tervise spetsialisti või ka perearsti poole. „Kui taustal on depressioon, siis seda saab ravida ka perearst. Aga kui on juba konkreetne plaan endalt elu võtta, tuleb kohe minna psühhiaatri vastuvõtule või erakorralise psühhiaatrilise abi valvetuppa, mis on ööpäev läbi avatud.“
Abiks on ka lähedased, nende toetav õlg või kuulav kõrv. „Suitsiidimõtet tuleb tõsiselt võtta ja aru saada, et inimesel on ilmselt väga kehv olla ja mingit abi on vaja. Tuleb ka mõista, kas tal on konkreetne plaan endalt elu võtta või on tegemist väsimusega,“ rääkis Oidermaa. Kui olemas on plaan, tuleb ühendust võtta kiirabi või psühhiaatriga. „Kui kindlat plaani ei ole, võiks võtta aega ja kuulata, mida teine tunneb ning katsuda temast aru saada.“ Kindlasti ei tohi kaaslase mõtteid hukka mõista või hinnanguid anda. „Kui on konkreetne kavatsus endalt elu võtta, siis ei tohi inimest üksi jätta.“
Abi saamise protsessis osalemine aitab tekkinud kriisi lahendada ning riski endalt uuesti elu võtta vähendada. Ent kui inimene tunneb, et ta ise abi ei leia, tuleb lähedase toetus ja info kasuks. „Oma mõtetesse võidakse kinni jääda, tekib tunnelnägemine, kus muud varianti just kui ei nähtagi, et olukorda lahendada,“ selgitas Oidermaa.
Kõige suurem risk on 55–60-aastastel ja vanematel, kuid ka noortel, just meestel. „Noorte meeste surma põhjustest oluline protsent on suitsiid. Paar aastat tagasi oli 40 protsenti,“ rääkis peaasi.ee tegevjuht.
Põhjus, miks kriitiline aeg on enne pensioniiga, võib sõltuda elumuutustest. „Eriti meeste puhul on tõsiasi, et jäädakse töölt eemale ja see tähendab, et sotsiaalne võrgustik langeb kokku ning on oht üksi jääda. Võib juhtuda, et enda eksistentsile on raske õigustust leida, kui enam tööl ei olda. Ka kroonilisi haigusi on raske taluda, kui keha jääb viletsamaks ja ei jõua enam nii palju kui varem.“
Tähelepanu all lähedaste lood
Olgugi et eestlaste abi otsimine vaimse tervise probleemidega ei ole veel ideaalne, pöörduvad spetsialisti jutule pooled. „Viimastel aastatel on märgata, et pöördutakse rohkem ja ka avalikult räägitakse oma raskustest,“ nentis Oidermaa. Ja kui tihtipeale arvatakse, et psühhiaatri jutule pöördumine haukab suure augu rahakotti, siis on ka täiesti tasuta võimalik murele leevendust saada. „Tasuta võib kirjutada peaasi.ee nõustajatele või helistada lasteabi või ohvriabi telefonile, mis on ööpäev läbi saadaval ja tasuta. Ka erakorralise meditsiini valvetuba on tasuta,“ rõhutas Oidermaa.
- septembril, rahvusvahelisel suitsiidiennetuspäeval, on sel korral fookuses just lähedased ja nende lood. Nii ootab peaasi.ee selle nädala lõpuni ka Jõgevamaa inimeste lugusid, kelle lähedane on endalt elu võtnud.
„Suitsiididest räägitakse vähe, aga veel vähem räägitakse sellest, et lähedased võivad jääda täiesti abi ja tähelepanuta hirmu, varjamise ja süütunde taustal. Kui inimene lahkub elust suitsiidi tõttu, siis leinaprotsess on hoopis keerulisem. Seepärast kogumegi lähedaste lugusid, et ka nende hääl saaks kuuldavamaks. Räägime sellestki, kuidas nad võiksid abi saada ja mis nende eluga pärast kaotust toimub,“ rääkis Oidermaa.
Kuhu pöörduda suitsiidiohu korral?
Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (E-N 15-19, R 15-18)
Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)
Lasteabi: 116111 (24h)
Lapsemure: 646 0770 (tööpäeviti kl 10-18)
Ohvriabi 116006 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h)
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h)
KERTTU-KADI VANAMB
