Mingisuguse tõpra ? arvatavasti veise ? seljast pärineb ka nahk, millest Miina noatupe detaile välja lõikab. Sellesse materjalisse armus Miina siis, kui rollimängijate, täpsemalt taaskehastajate seltskonda sattus ja endale ajastukohaseid aksessuaare meisterdama hakkas. Muul viisil kui ise tehes polnud neid saada võimalikki. Lõpuks paisus huvi naha vastu nii suureks, et Miina läks Tartu Kõrgemasse Kunstikooli nahadisaini õppima. Rahvapärane kõnekäänd kingadeta kingsepa kohta kehtib Miina puhul täielikult: rollimängijatest sõprade rõiva-, jalatsi- ja kotitellimusi täites kulub kogu vaba aeg ära ja ise peab leppima kuidagi kokkukäristatud hõlstide ja ajastukohatute plätudega.
On laupäeva, teise festivalipäeva südapäev ja põhiliselt tegutsetaksegi töötubades. Tartu poisid Jaanus Kalde ja Karl Miikael Kraav ning Kadrina tüdruk Kadri Soone nokerdavad kaabitsatega ühepuukausside kallal. Kui Jaanus viiendat korda meditsiiniteenistuse esindajalt värske sõrmehaava peale plaastrit palub, küsib too kahtlustavalt, ega noormehel suitsiidikalduvusi pole. No ei ole. Küll aga on huvi omatehtud kauss saada.
Mütofest on kausiõõnestajate sõnul koht, kus kohtuda vanade sõpradega ja leida uusi.
?Pealegi võib siin linasest riidest kleidis ringi käia, ilma et keegi selle üle naeraks, ja musta keepi kanda, ilma et vastutulijad ?Batmani? laulu ümisema hakkaksid,? ütleb Kadri.
?Pikkade juustega võib ka ringi käia, ilma et raseeritud kolpadega tüübid sind altkulmu piidlema hakkaksid,? lisab Jaanus.
See, kes oled
Nii et siis: Mütofestil talutakse erisusi ja lastakse olla igaühel see, kes ta olla tahab. Ning rahvuslikud piirid on siin viimased, millest numbrit tehakse. Hetkel tundub kehastavat kogu Mütofesti laagri ?mootorit? sakslasest muusik Waskhar Schneider: ta istub lõkkeplatsil puu all maas ning mängib vaheldumisi Austraaliast pärit hiiglaslikku didgeridood, Lõuna-Aafrikast pärit kalimbat ja Indiast pärit sruti boxi. Kuulajad ? eestlased, lätlased, leedulased, venelased, soomlased, rootslased, norralased, taanlased, ameeriklased jne ? jäävad tema juurde korraks seisatama või istuvad sootuks maha. Ning liiguvad pärast jälle edasi, andes ruumi uutele tulijatele. Vahepeal lööb sakslasega kampa lätlasest torupilli- ja plokkflöödivirtuoos. Mingit muud ühist keelt nad ei vajagi ? selleks on muusika.
?Pange tähele: siin ongi koos erinevast rahvusest inimesed, kes ei pruugi osata üksteise keelt, aga kes saavad üksteisest suurepäraselt aru,? ütleb Eruohvitseride Kogu esimees, erukolonel ning teoloog-medievist Einar Laigna, kes on äsja lõpetanud muistse sõdalase eetikat käsitleva seminari juhendamise.
?Selleks, et sõdalane saaks olla oma rahva ja maa kaitsja, oli nõutav vaprus,? ütleb Laigna. ?Ning vaprust kujundati tulevastes sõdalastes lapsepõlvest peale. See tähendas, et tulevane sõdalane pidi võitlema nõrkuste ja kirgedega iseendas ning allutama kõik emotsionaalse mõistusele ja kohusetundele. Kõigepealt tuli võita sõda iseendas ja siis alles võis minna vaenlase vastu. Kusjuures vaenlasele tuli tollal vaadata silma, mitte vajutada ainult kusagilt tuhande kilomeetri kauguselt nuppu, nagu see tänapäeval võib juhtuda.?
Küsimusele, miks täiskasvanud inimesed selliseid ümber- ja taaskehastumismänge mängivad, nagu siin, Mütofestilgi näha saab, vastab Laigna, et mängusse ei tohi suhtuda üleolevalt, kuna mäng on kogu inimtegevuses ja inimkultuuris väga oluline element.
?See, et kaasaegses ühiskonnas kiputakse inimest käsitlema eelkõige kui tarbijat, kes peaks muudkui ostma ja tarbima, väsitab normaalset inimest,? ütleb Laigna. ?Vastukaaluks sellele hakkab ta otsima elamise ja olemise mõtet ning pöördub selleks oma juurte juurde, püüdes mõista nii inimese harmooniat universumiga kui ka oma kultuurilist identiteeti. See siin pole veidrike maskeraad, vaid midagi hoopis sügavamat.?
Distsiplineeriv kohtKolmel festivalipäeval käis Kassinurme mägedest korraldajate hinnangul läbi tuhatkond inimest. Tegutseti õpi- ja töötubades, kuulati loenguid, mängiti rollimängu, peeti mõõga- ja taprivõitlust ning nauditi suurepärast muusikat eri maade ansamblitelt. Festivali ühe peakorraldaja Mati Nuudi jaoks kujunes sündmuse tipphetkeks see, kui laupäevaõhtusel kontserdil astus üles eri maade muusikutest ja publiku hulgast leitud lauljatest spontaanselt moodustunud koosseis.
?See oli ürgsest väest ja tohutust sünergiast kantud etteaste,? tunnistas Nuut.
Teine meeldejääv hetk oli tema jaoks see, kui üks tavaliselt Rabarockil ja muudel seesugustel massiüritustel seiklev ?karvane? tunnistas, et Kassinurme mägedel on nii distsiplineeriv vägi, et kustutanud koni, hakkas ta automaatselt prügikasti otsima, kuigi ta tavaliselt sellega ei kiirusta.
?Püüame selle poole, et Mütofestist ei saaks kunagi jämedat-rämedat massiüritust, vaid et see jääkski tõeliste asjahuviliste ühisest energiast kantud kokkusaamiseks.”
RIINA MÄGI
