Meelis Seer, abiturient:
“Elan koos vanematega ja nemad tunnetavad kõiksuguseid hinnatõuse minust rohkem. Eks kallinev energia paneb mindki mõtlema, kuidas kokku hoida ja mitte priisata. Näiteks annab televiisori ja videomaki ööseks ootereziimilt väljalülitamine märgatava kokkuhoiu. Mõistlik oleks kasutada säästupirne, kuigi nende valgus on minu silmale veel harjumatu. Asjata ei tasu ju terves majas tulel põleda lasta, kui oled vaid ühes toas. Jah, paraku tuletavad vanemad mulle seda vahetevahel jälle meelde. Koolis on meil küll selline komme, et nagu kell vahetundi heliseb ja klassist lahkume, kustutame tuled ära. Pole ju mõtet elektrit raisata, koolil on ju niigi kulutusi.”
Enn Siska, omavalitsustöötaja:
“Elektri kallinemine puudutab meid kõiki üsna valusalt. Näen, et hinnatõus on paratamatu, kuid see peaks toimuma ajapikku ja olema väga põhjendatud. Paraku puudutab ampritasu kõige rohkem väiketarbijaid. Kannatavad need, kes on investeerinud tulevikku ja paigaldanud oma elamusse või suvilasse praegusest vajadusest suurema amperaaziga elektrisüsteemi. Mõistan, et hinnatõusuga püütakse katta Eesti Energia investeeringuid, kuid selleks võiks laenata raha pankadest. Ei poolda, et kõik elektritarbijad peavad selle järsku kinni maksma. Oma eramus kavatsen loobuda senini väga mugavast ja mitte eriti kallist elektriküttest ja asendada see maagaasiga, mis on senini veel suhteliselt odav.”
Rein Randoja, pritsimees:
“Elektrihinna tõus paneb sellise põntsu, nagu oleks saanud jahukotiga vastu tagumikku. Ampritasu kehtestamine on rahvalt monopoolne raha väljapumpamise allikas. Suvekoju sai kunagi pandud suure võimsusega peakaitse, et kreissaagi või mõnda muud elektritööriista kasutada. Talvel pole mul voolu vaja, kuid nüüd tuleb mul peakaitsme eest maksta rohkem, kui aastas elektrit tarbin. Imestav, et maksustatav peakaitsmete suurus ületab tunduvalt alajaamade tegelikku võimsust. Riik peaks sellesse sekkuma, et energiamonopol ei saaks meilt küsida raha selle kauba eest, mida neil polegi müüa. Eesti Energia lohutuses, et nende hinnamuutus ei muuda märgatavalt tarbekaupade hindu, pole mingit loogikat.”
Urmas Laht, ettevõtja:
“Hinnatõus on otseses seoses Leedu elektrijaama ostu ja Eesti elektriliinide liiga suure voolukaoga. Ekspertide hinnangul on meil liinikadu kuni 30 protsenti toodetud elektrist, mis on kolmandik normaalsest rohkem. Arvan, et just suure ampritasuga soovib Eesti Energia kompenseerida liinikadusid, mis on Eestis üle mõistuse kõrged. Monopoolne energiafirma on läinud ampritasude lisandumisega vastuollu riigi poliitikaga: räägime säästlikkusest, kuid samas kehtestatakse sellised maksud, kus inimene ei saa kokku hoida. See on absurdne vastuolu, kui kokkuhoiuks ei anta võimalust ja see jääb ainult jutuks.”
Vahur Sepp, metsamees:
“Elektri hind alles hiljuti tõusis, nüüd tahavad veel topelt otsa panna. Oleksin isegi nõus maksma, kui saaksin selle eest kvaliteetset voolu. Elan juba paarkümmend aastat Lümatis, kuid siin on voolupinge juba paarkümmend aastat ütlemata madal. Õhtuti ei lähe külmkapp ega veepump enam käima, toavalgustus hakkab kollaselt vilkuma, automaatpesumasinat ei saa üldse kasutada. Ajab ikka hinge täis, kui kuulen hinnatõusust ja sunduslikust ampritasust, mis meie küla majadeni ei jõua. Voolukõikumise pärast rikki läinud elektriseadmete remondiks või uute ostmiseks olen kandnud juba isegi suuri kulutusi.”
Lii Rillo, kodune:
«Isegi oleme juba niivõrd kokkuhoidlikud, et enam rohkem ei anna. Elu on edasi läinud ja uut, elektriga töötavat tehnikat juurde tulnud. Ega enam saa pimedas või petroolilambi valgusel õppida ja elada. Hinnatõus alles eelmisel aastal oli, nüüd hakatakse võtma kõva raha üksnes selle eest, et juhe majja tuleb. Uus elektrisüsteem sai maamajja alles pandud, tulevikule mõeldes ka võimsamad peakaitsmed. Nüüd hakatakse nende kasutult seisvate amprite eest iga kuu raha nõudma, kuigi liitumistasu on Eesti Energiale juba makstud. Energiamonopol teeb, mis tahab, meil pole siin enese kaitseks sõnakestki öelda.”
ARDI KIVIMETS
