Homme möödub sada aastat Eesti vabadussõja ühest mälestusväärseimast sündmusest, võidust Võnnu lahingus. See oli päev, mil meie noore riigi relvajõud alistasid Läti pinnal peetud lahingus kuulsa Saksa väeosa Landeswehri. Sündmus, tänu millele tähistame jaanipäeva eel ka ajaloolist võidupüha.
Mõned päevad tagasi haaras nööbist üks tuttav talumees ja hakkas oma muredest rääkima. Külvanud kevadel herne põllule, hakkasid seda ründama haneparved. Põhja poole teel olevate hanede invasiooni vastu on püütud viimastel aastatel võidelda, kuid erilise tulemuseta. Droonipildid näitavad, kuidas terved laigud jäävad põldudel pärast seemne tärkamist ikkagi mustaks. Sest linnud on seemne nahka pistnud.
Haned asenduvad inimestega
Talunik aga rääkis edasi, et kui hanede rüüste on lõppenud, siis varsti maanduvad hernepõldudel uued saagiotsijad. Nemadki on kahejalgsed, kuid sageli ka motoriseeritud.
Põllupidaja mure pole mitte selles, et suure põllu servas herneid süüakse, vaid see, kuidas ja kus seda tehakse. Mugavamad, ilmselt linnamehed, kes maatööd miskiks ei pea, sõitvat otse põldu sisse. Süüakse kõht täis, rebitakse kaasa ja jäetakse veel sõidukis leiduv praht ka maha. Just see talunikku šokeeribki.
Rääkimata siis ATV-dega ja lumesaanidega sõitmist suvistel ja talvistel põldudel. Et tee mis tahad, igale poole ju silm ei näe ja keelumärgid ei aita. Ega need inimest pea.
Sildid „Sissesõit keelatud” või „Läbipääsu pole” maal justkui ei kehti. See käib just maapiirkondade kohta. Keegi meist ei kujuta ette ju olukorda, et Tallinnas autoga sõites pöörame sisse suvalisse hoovi või kangialusesse, kus ees ilutseb paljutähenduslik valge ristkülik punases ümmarguses sõõris.
Aga maal, külateel, ei peeta seda nagu mitte millekski. Isegi tuntakse pahameelt, kui keegi on kuhugi keelavad märgid üles seadnud ja kurdetakse, et küll on lugu, ei saagi autoga igale poole sõita.
Talumees rääkis seda kõike aga seepärast, et kohe algavate jaanipühade aegu on tavaliselt sellist läbustamist kõige enam. Kuum ilm ja vabad päevad teevad inimesed ülemeelikumaks ja siis käitutakse sageli tavapäratult. Tehakse asju, millele tavaliselt ei tulda.
Ometi tasuks just nüüd, jaanipäeva ajal ja võidupühal mõelda sellele, mida see püha on meile andnud. Kas on see meid õpetanud või muutnud hoolivamaks või hoolimatumaks.
Sada aastat tagasi pidas verisulis Eesti riigi armee Põhja-Läti territooriumil Landesveeri sõda. Pea kuu aega (5. juunist 3. juulini) toimunud sõjategevuses olid eestlaste vastas Lätis paiknev väekoondis, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev Landeswehr (Maavägi). Seepärast nimetati seda ka sõjaks saksa parunite ja nende järeltulijatega.
Kasvatust välja ei juuri
Ja sellest nii-öelda põhimõttelisest sõjast pärineb ilus lugu, kuidas üks eestlasest sõjamees ei olnud nõus rindel raskerelvastust vedavaid hobuseid juhatama otse läbi kohaliku talumehe odrapõllu. Mis sest, et oli võõral maal. Mis sest, et oli sõda ja mis sest, et lahingueduks oli seda vaja. Hobustega mindi ringi. Kas see kõik täpselt nii oli, aga mine tea. Võib-olla oligi.
See olukord näitas aga saja aasta taguses inimhinges toimunut, mis austas teise tehtut ja kasvatatut. Isegi ekstreemses olukorras. Küllap oli selle talunikust sõjamehe hinges eelnev elu just taolise eluhoiaku kujundanud. Ning seda ei saanud ta endast välja visata.
Võnnu lahingu võidust ehk kättemaksust parunitele, nagu toonases ajakirjanduses tavatseti öelda, on möödunud terve sajand. See on muutnud kõike ja kõiki. Palju meid paremaks või teistsuguseks muutnud, eks seda teab igaüks.
Võnnu lahing kinnistas eestlastes veel ühe teadmise: inimene võitleb jäägitult siis, kui ta kaitseb oma kodu ja sünnimaad. Kui teda vägisi või raha eest sõjatandrile saadetakse, nagu oli Võnnu alla saadetud sakslaste Rauddiviis, laguneb see kiiresti koost.
„Neis tingimustes ilmnesid varsti Rauddiviisi kui palgasõdurite koondise iseloomustavad jooned – võime teotseda aktiivselt vaid senikaua, kuni teda saatis edu, kuid juba esimesele ebaedule järgnes kiire sisemine kokkuvarisemine ja lagunemine,” kirjutati raamatu „Eesti Vabadussõda” teises köites.
Just oma kodu hoidmine ja kaitsmine viis meid sada aastat tagasi võidule. See peaks meie hingele tuge pakkuma tänagi ning õpetama hindama ka teiste loodut. Kokkuvõttes on see suur sisemine jõud, saja aasta tagune võit Võnnu all peaks meid tänagi elus edasi juhatama. Nagu oli ettenägelik mees ka kindral Ernst Põdder, kui ta võidu Võnnu all oma käskkirjaga võidupühaks kuulutas.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
