Tänast haridusseltsi loetakse aastatel 1920 – 1940 tegutsenud Kamari Rahva-haridusseltsi järglaseks. Taasloodud selts, mis praegu kannab haridusseltsi nime, võib põhjusega uhke olla, sest tuleb tunnistada, et viie aasta jooksul on suudetud hääbuma kippunud külale uus elu sisse puhuda. “Kõik viimasel ajal külas läbi viidud muutused on saanud võimalikuks tänu mitmetest fondidest saadud rahadele. Raha üksi aga ei tee imet. Et midagi liiguks, on vaja aktiivseid eestvedajaid ning kaasalöövaid külaelanikke. Õnneks on neid Kamaris jätkunud,” võib lugeda hiljuti trükivalgust näinud Kamari ajalugu ja tänapäeva tutvustavast bro?üürist “Kamari mosaiik”. Nii see just ongi.
Seltsi aktivistide eestvedamisel hoolitsetakse küla heakorra eest, remonditud on Kamari klubi ruumid, varem tühjalt seisnud lasteaiaruumides on avatud raamatukogu ja infotuba, õue tehti terviserada, rajati tenniseväljak ja renoveeriti staadion jne. Värskemate suurettevõtmiste hulgas võiks nimetada kauniks muudetud tiigiümbrust ja korrastatud metsarada ning ühe suurelamu korterisse sisse seatud käsitöötuba. Muidugi ei saa kõnelemata jätta suurejoonelistest külapäevadest, lastelaagritest, arvukatest ühistest kursustest jms. Energiat näib siinsetel eestvedajatel jätkuvat lõputult, sest hulga ilusaid plaane on juba mõtetes ja osalt teoksilgi. Senine asjade käik on näidanud, et ükski hea mõte Kamaris naljalt ellu viimata ei jää.
Üle kahesaja meetri vaibakangast
Nüüd, pimedatel sügisõhtutel, on nii klubihoones kui ka käsitöötoas enamasti aknad kaua valged. Selles võisime veenduda ka esmaspäeval, kui klubist grupi seltsi aktiviste eest leidsime. “Siin me mitme maja vahet jookseme,” tunnistasid naised. Käsitööruumid asuvad nimelt klubist, raamatukogust ja infotoast tükk maad eemal.
Enne, kui kohaliku rahva käsitööparadiisi suundume, ei saa kuidagi vaatamata jätta saali seintele välja pandud näitust. See, et Deivi Oru maalid just Kamari rahval praegu näha on, polegi päris juhus. Siin on ju praegu Hispaanias elava ja seal Monica del Norte nime kandva Deivi lapsepõlvemaa. Üks maalidest “Sentimentaalne maastik” kujutabki siinset ümbrust.
Käsitööruumides katavad aga ühe toa seinu ja laudu vaibad, teises on kangastelgedel parasjagu pooleliolev töö. Kui ligemale kaks aastat tagasi nende ruumide avapidu peeti, siis kangastelgesid veel üleval ei olnud. Kudumiseks läks alates möödunud aasta veebruarist. Vahepeal tehti lapitehnikat ning õpiti hulgakesi juhendaja käe all ka kudumist. Leida Mändmets oli see, kellel asi ilmselt kõige paremini selgeks sai. Nüüd juhendab juba tema naisi edasi, seab lõime üles ja paneb kududa soovijaid järjekorda. Omakeskis on arvet peetud, et alates möödunud aasta veebruarist, mil kudumisega pihta hakati, on naised tänaseks kokku vaipu kudunud kaugelt rohkem kui kakssada meetrit. Esimene näitus sai üles suvel külapäevade ajaks. Siis oli töötuba terve päeva avatud ning kõik huvilised võisid kangastelgedel ka kätt proovida. Nii sai valmis ka külapäevaliste ühisvaip, mis kõige suurema toa seinalt praegugi vastu vaatab, 39 nime, kes igaüks oma triibu kudunud. Suures toas püüavad pilku veel mitut liiki käsitööd. On ju käidud Põltsamaa kunstiseltsis õppimas küll siidi- ja klaasimaali, nahkehete tegemist jms. Siis asutakse kohapeal jälle suuremale grupile oma oskusi edasi andma. Õppida soovijate hulgas on harilikult päris palju ka lapsi, kellest enamik seltsiliikmete endi järeltulijad, nii tüdrukud kui ka poisid. “Tuleb varakult välja õpetada, siis ei lähe tulevikus paha peale,” leiavad naised. Siinsed lapsed on alati kaasa löömas ka kõikvõimalikes külarahva ühistöödes.
Survegrupid on kodudes olemas
Paljud ilusad lastele ja noortele mõeldud ettevõtmised on saanud alguse sellest, et eestvedajatel endil on kodus just parasjagu teatavas vanuses lapsed, kelle pealt ilmekalt näha ja tunda, mis laste heaks vaja teha. Nii on külaseltsi hooleks jäänud ka kodutütarde ja noorkotkaste juhendamine. Mõned aastad tagasi oli seltsi juhatuse esimehe Kalli Kadastiku 14-aastane tütar just palunud oma emal laagrisse tulla. Seltsis tegeleb praegu kodutütarde ja noorkotkastega peamiselt Hele-Mall Epro. Laste suvised töö- ja puhkelaagrid on aga kõikide hooleks ja ära jätta pole neid kuidagi võimalik, sest laagreid ju nii väga oodatakse. Siis panebki seltsi aktiiv pead tööle, et mis ja kuidas. “Kui ikka lastele lubatud, siis peab edasi tegema,” ollakse ühel nõul. “Hommikul töö ja pärast lõbu,” iseloomustatakse seniseid lastelaagreid, kuhu pidavat tulema erinevas vanuses lapsed alates neist, kes juba vähegi omal jalal kõndida suudavad. Tõsi küll, töö leidmine olevat sootuks raskem kui vaba aja sisustamine. Laste kaasahaaramist ühistegevusse peavad tänased külaliikujad väga tähtsaks, sest: “Üks põlvkond selliseid, kelle põhitegevuseks on bussijaamas istumine, on juba üles kasvanud. Eks siis püüame teha kõik endast oleneva, et rohkem luusereid peale ei kasvaks,” kinnitatakse ühel meelel. Ilmselt on nüüd jõutud isikliku eeskujuga järelkasvu sedavõrd nakatada, et kodudes olevat juba oma survegrupid isiklike laste näol olemas. Nende pärast tasub käia, olla ja teha ning üheskoos kõikidele midagi huvitavat välja mõelda. Nagu on välja kujunenud talvised perepäevad väljasõiduga Otepääle, külade suurte ja väikeste ühised pannkoogikohvikud jne.
Maainimene näeb linlasest rohkem
Kamari rahvas on ikka nii korraldanud, et siinsed inimesed Tallinnas, Tartus ja mujalgi võimalikult palju teatris käia saaksid. Võetakse buss ja organiseeritakse ühiskülastusi. Vaevalt et suurlinnade elanikud, kellel teatritesse pääsemine hoopis hõlpsam, nii väga uuslavastusi nägema kibelevadki. Maainimene korraldab asja lihtsalt ära.
Kamaris on mõndagi korda saadetud projektirahadega, sest valla rahakott on ju õhuke ja pealegi on tulnud seltse aastate jooksul juurde teistessegi küladesse. Ehkki, nagu arvestused näitavad, on viie aasta jooksul projektidest kokku küsitud 385 000 krooni, saadud on aga 124 000. Ometi on see võimaldanud käsitöötoa korda teha, kursusi korraldada, külapäevi läbi viia, raamatut välja anda jne. Projektide vedaja on olnud peamiselt Liia Lust. Ettevõtmiste väljamõtlemine ja teokstegemine on kahtlemata meeskonnatöö.
Möödunud suvel said Kamari tiigi ümbrus ja lehtla pilkupüüdvalt ilusaks, istutati lilli ja puid-põõsaid ning suur osa istikuid toodi kohale annetustena. Esimene tiigi-Leigo ehk kontsert koos tuledemänguga on suvest veel kõikidel elavalt meeles ning nüüd jäädakse juba järgmist ootama. Ilmselt on kujunemas taas üks ilusaid siitkandi traditsioone. Missugune kontsert tuleb tiigi ääres eeloleval suvel, selle peale on juba mõeldud, aga välja kuulutada olevat veel varavõitu. Küll aga julgetakse pisut kõvema häälega rääkida järgmiseks aastaks plaanitud puuskulptuuride festivalist, milleks on hakatud tasapisi juba ettevalmistusi tegema.
VAIKE KÄOSAAR
