Kaja Pärn: “Pere jaoks peab aega võtma”

“Ausus on see, mis loob ootuspärased koostööeeldused. Kui meeskonna vahel pole selliseid ühiseid eetilisi tõekspidamisi, on raske tegutseda, sest igaüks tõmbleb oma suunda ja neid on keeruline kokku panna,” ütleb 41-aastane naine, kes lahkus töölt omal soovil, et lihtsalt aeg maha võtta.

“Maailm on ju lai!” ütleb särasilmne naine, kes seni töötanud nii põllumajanduses, eelarvelises asutuses kui kahes tootmisettevõttes. “Mind on hakanud paeluma pangandus, sest sinna kardinate vahele pole veel saanud nina pista.”

Loomulikult ei ole Kaja Pärn Werolis pettunud, pigem on ta tänulik kõikide nende kogemuste eest, meenutab soojusega sealseid inimesi.

“Minu jaoks lõppes see Weroli saaga tegelikult juunikuus, kui toimus see kulude kokkuhoiu eesmärgil koondamine,” tunnistab Kaja Pärn. “Olen piisavalt kaua olnud suhteliselt raskes ja problemaatilises ettevõttes ja viimased kolm aastat on olnud tõesti väga pingelised. See oli huvitav ja väga kogemusterohke aeg, aga ma tunnen, et olen ennast selle ettevõtte jaoks ammendanud. Lihtsalt ei taha enam.”

Werolis olid Pärna sõnul kogu aeg ühed ja samad probleemid. “Mingid lahendused küll tulid ja mingid ei tulnud, kuid kui oled ettevõttes olnud nii kaua kui mina, on see pigem juba takistav jõud. Kolleegid küll püüdsid mind ümber veenda ja see oli raske. Aga ma ei näe probleemi: nad peavad lihtsalt ümber harjuma.”

Weroli erastamisprotsessis käitus Kaja Pärn enda sõnul aga lihtsalt nii, nagu ühe riigiettevõtte pearaamatupidaja-finantsjuht peab käituma.

Augustis läks ta veelkord Werolisse tagasi. “Robert Närska palus mind tagasi ja ma lasin end pehmeks rääkida,” ütleb tehase kauaaegne pearaamatupidaja. “Juulikuuga lõppes majandusaasta ja asjad sai lõpuni toimetatud, aga ma ise tundsin, et olen vales kohas, sest olin sealt oma mõtetega juba juunikuus ära tulnud.”

Ka poegadel oli igapäevane mure ema pärast, kellel olid liiga pikad tööpäevad ja kes töötas mõnikord ka laupäevadel. “Ega sa enam sinna kunagi tagasi ei lähe?” küsis noorem poeg, kui ema lahkumisavalduse kirjutas. Augustis, kui ema uuesti tööle tagasi läks, helistas vanem poeg talle alati kell 5 ja ütles, et ema, sul on tööpäev läbi, sa pead koju tulema.

“Töö on töö ja kodu on kodu, pere jaoks peab aega võtma, aga mina olen mõnikord töönarkomaan ja võin kõik enda ümber ära unustada,” tunnistab Pärn.

Neli iseseisvat

Oma perekonda iseloomustab Kaja kui väga iseseisvatest inimestest koosnevat. “Weroli algaastatel olin mina Tallinnas ja lapsed olid isaga kodus, siis tulin mina Jõgevamaale ja isa läks kaugele tööle. Nii nagu see tänapäeva elu on, et üks siin, teine mujal maailmas – ega see hea variant ei ole, aga see-eest oleme me väga ühte kasvanud.”

Kodused tööd tehakse poistega kolmekesi; kui isa kodus on, siis ikka kõik tööd ja tegemised terve perega. Varem on ka sigu ja kanu kasvatatud ja poisid, praeguseks juba 15-aastane Andres ja 14-aastane Indrek, on alati kaasa aidanud.

Kui ema nüüd neid enda sõnul juba suuri mehi vaatab, kes ise teavad, millal peab muru niitma või hekki pügama, kes oskavad enda ümber loodust märgata, siis on see suur rõõm. Nagu on rõõm ka uuest koerakutsikast, keda Kaja iseloomustab kui tõelist jõuallikat.

Poiste nimed on mõistagi tulnud Tammsaare “Tõe ja õiguse” järgi. Kaja on selle romaani kõiki köiteid elu jooksul korduvalt üle lugenud. Ta tunnistab, et pani kooliajal oma taskuraha raamatute peale. “Aastatega aga arened ja loed alati vanast raamatust välja midagi uut, sest näed seda nüüd teise pilguga.”

Andres õpib Laiuse Põhikoolis ja Indrek Jõgeva Gümnaasiumis. “Kui noorem poeg hakkas kooli minema, käisin tööl juba Jõgeval ja sai tehtud selline otsus. Täna ma võin aga ütelda, et Laiuse Põhikool on ilus, turvaline ja tubli maakool ning just selliseid võiks olla rohkem, neid tuleks hoida,” kinnitab Kaja Pärn, kes on üsna kursis ka küsimustega kohaliku omavalitsuse tasandil ning juhtinud Jõgeva valla eelarvekomisjoni.

Pärnad elavad Jõgevamaal Laiuse külas. Kaja ei kujuta ettegi, et elada võiks ka korteris. “See ahistaks mind. Praegu astun ma õue, tunnetan loodust, kuulan linnulaulu. Olen õnnelik, et meil on kokkuhoidev suguvõsa ? kõike, mida olen saanud, tahaksin ka edasi anda. Kuigi olen Laiusel õnnelik, mõtlen väga sageli Virumaale.”

Sündinud ja koolis käinud Kiviõlis, veetis Kaja oma lapsepõlve Toilas, sõites tädi juurde igal laupäeval, kuigi tee peal tuli kaks korda ümber istuda.

“Ema õel oli Toilas talu, kus ma veetsin kõik oma suved ja vaba aja. Sealt olen kaasa saanud nii oma tööoskuse kui ka palju elus vaja läinud õpetussõnu. Olen tänulik, et mul oli nii tore tädi, kes mind oma perre võttis, kus sain tuttavaks nii loomapidamise kui maaharimisega, sest see on mulle kasuks tulnud.”

Olulised väärtushinnangud

Kaja Pärna häirib poliitiline kemplemine, see, et konfliktid ei põhine ilmavaatel, vaid liiga sageli otsitakse vaid omakasu. “Väikeses kohas pole mõtet suurt poliitikat teha. Eesmärgid peaksid olema piirkonda arendada ja meeskonna koostööga saavutatakse rohkem kui poliitilise kemplemisega.”

Kunagi aktiivses poliitikas olnud naine tunnistab, et enam ta kandideerida ei taha, sest meie ühiskonnas ei väärtustata neid väärtushinnanguid, mida tema eetiliseks peab. Ja pole mõtet osaleda protsessis, kus kogu aur läheb võimuvõitlusele.

“Ma kutsuksin inimesi üles aega maha võtma ja mõtlema, miks midagi teha. Suur osa valikutest on ju tehtud, et kindlustada oma huve, neid maksma panna. Nähakse kitsast lõiku, ei osata näha tervikpilti, ei mõelda kaugemale, et kuhu tahame jõuda. Ma tahan toonitada, et inimesed märkaksid teisi enda kõrval ja et nad oleksid hoolivamad.”

Kaja ei suuda mõista, miks meil ei väärtustata ameteid, mis kujundavad inimest. Miks on lasteaiad, koolid, tervishoiusüsteem ja kultuur alarahastatud?

“Sain alles hiljuti teada, et sellel aastal on 117 inimest Jõgeva vallast Soome tööle läinud. Siin peaks riigi tasemel toimuma mingi muudatus. Ma arvan, et iga küla peab olema tugev. See on ju minu oma kogukond. Mida tugevam ta on, seda tugevam on selle sees ka iga üksik liige.

Meie väikeses Eestis on poliitiline maastik olnud liiga kirju. Miks me ei võiks õppida oma vigadest?”

“Kui jälgida portaalidest, kuhu saaks tööle minna, siis 95% töökohti pakutakse Tallinna ja Harjumaale,” kurvastab Kaja.

“Töökohti vahetades olen ma läinud tavaliselt teadlikult sammu tagasi, kui silmas pidada materiaalset väärtust. Kuid küsimus on olnud selles, missugust lisaväärtust töö mulle annab ja kuidas ma edasi arenen. Kõikidel positsioonidel olen saavutanud selle eesmärgi, kuhu olen tahtnud jõuda.”

Maakonna patrioot

Kaja Pärn ei taha ka praegu Jõgeva maakonnast ära minna, kuigi siin on madalad palgad. Ta usub sinisilmselt, et saab oma praegusi praktilisi kogemusi ja teadmisi pruukida siin, et need on lisaväärtus, mille läbi saab anda lisaväärtust ka ettevõttele ning samas ise areneda mingis uues suunas. Kui see on võimalik, ei lähe ta siit mitte kusagile.

“Mul löövad niisugused patriotismi ilmingud välja,” ütleb ta. “Ma tahan hoida oma sisemist tasakaalu siin, ma ei pea pürgima sinna saginasse.”

Muu hulgas eelistab ta teadlikult Eesti kaupa, sööb eesti toitu, eriti oma maakonnast pärit olevat. Ka lapsed on ta suutnud rämpstoidust eemal hoida.

“Ma toetan Eesti ettevõtlust, see on ju meie kõigi areng. Ma tahan just siin olla, et see piirkond areneks ja oleks tugev.”

Kajale meeldib ujuda ja suusatada, lugeda ja käsitööd teha. Ta armastab hobuseid ja mootorrattaid ning eelistab kõike, mis on oma kätega tehtud.

“Mu abikaasa on kuldsete kätega, meie kodus on enamus asju oma kätega tehtud. Lihtne oleks minna poodi ja osta, aga oma loodu on parem. Kõrvalhoonet ehitades ta läks ja õppis, kuidas kivi peale laduda. Ega see küla keskel elu pole meile kunagi eriti sobinud, vaatame tänagi veel, et äkki läheks päris omaette paika. Oma maad me saame ise haritud, kartulid ja juurviljad kasvatatud.”

Jõulud on Kaja jaoks kodused pühad. “Küpsetame koos kopsupirukaid ja kohupiimakorpi, sööme sülti ja verivorsti, käime kirikus ja saunas. Me istutasime aastaid tagasi koduõue jõulupuuks hõbekuuse. Nüüd on puu juba suur.”

Weroli keeruliste aegade tõttu on Kaja ka kirikust kaugemale jäänud, kuid nüüd, kus jälle aega on, tahab ta rohkem oma sisehäält kuulata, leida ja hoida tasakaalu ja hingerahu.

Ta peab ka oluliseks, et lastele koolis elu põhitõdesid õpetataks. Kasvõi kümmet käsku, sest see avardab silmaringi ja kujundab mõtteviisi. Väärtushinnangute kujundamine on oluline.

“Ma ei käi iga pühapäev kirikus, aga ega seal midagi valet ju ei öelda… Kuidas saaks ikkagi vanu uskumusi edasi kanda põlvest põlve? Seesama ema õde, kelle juures ma kasvasin, laulis mulle. Selle aja laule, mida siis lauldi. Toilas oli ka külakoor, kus ta laulis. Pimedatel õhtutel olime mõnikord pikali voodis ja lihtsalt laulsime. Inimesed peaksid ka rohkem oma mälestusi ja mõtteid kirja panema. Õigel ajal. Muidu juhtub nii, et hiljem pole, kellelt küsida.”

Kaja arvates tuleks asju ikka heaga lahendada. Kui on lausa kurjus vastas, siis ei saa, kuid kurjus hävib kord ise. Iga terav kirves leiab oma kivi.

“Selle meie iseseisvuse saavutamisega oleks pidanud kaasnema ka inimeste mõtlemise kujundamine. Isamaaline kasvatus oleks pidanud toimuma riigi tasandil, aga muutusi ei kaasnenud, sest needsamad, kes ennegi olid, jäid edasi võimu juurde. Võib-olla on kasulik hoida inimesed teadlikult valel lainel ja konfliktsituatsioonis?”

Kaja Pärn rõhutab, et Eesti on väike ja iga inimene on tähtis ning väärtuslik. Ta usub, et inimesed on oma hinges tegelikult head ja kui nad ongi mõnikord kurjad, siis sellepärast, et nende sisemine tasakaal või väärtushinnangud on lihtsalt paigast ära. “Kui ma tunnen, et mulle on tehtud liiga, siis ma püüan südames andestada.”

Pojad emast

Andres: “Minu ema on, nagu ema olema peab: heasüdamlik, lõbus, sõbralik, tasakaalukas, aus ja aitab alati. Iseloomult väga rahulik, saab kõigest aru ja kui vaja, annab head nõu. Talle ei meeldi ebaõiglus ja valelikkus. Ta on täielik töönarkomaan, mida olen talle ka ette heitnud, kuid ta on ennast tublisti parandanud. Ta on meie pere päike.”

Indrek: “Minu ema on lahke, hea ja sõbralik. Kui mul ta abi vaja on, siis ta just aitab ja suunab, mitte ei tee minu eest ära. Temas on kõike parajal määral: hoolivust, armastust ja rangust. Kuidas ta muidu kõige sellega hakkama saaks ? pere, kodu, töö jne. Küll on hea, et ema on nii mõistev, temalt on palju õppida.”

Kaja Pärn
1965- sündis Kiviõlis
1983- lõpetas Kiviõli 1. Keskkooli
1985- lõpetas Vinni Näidissovhoostehnikumi raamatupidamise erialal
1985 – 1994 Laiuse Kolhoosi (Laiuse POÜ) raamatupidaja
1987-1996 õppis Eesti Põllumajandusakadeemias raamatupidamist ja finantsanalüüsi
1994-1997 Laiuse Põhikooli raamatupidaja
1996-1999 AS Jõgeva Leib pearaamatupidaja
1999 – 2006 Weroli pearaamatupidaja-finantsjuht

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus