Kaitseliitlase ja abipolitseinikuna on Villu Valliste kogu aeg inimestele eeskujuks

Kaitseliidu Jõgeva maleva aasta kaitseliitlane Villu Valliste on vabatahtlik juht enam kui 300 kaitseliitlasele.


Villu Valliste ütles, et aasta kaitseliitlase tiitel oli tema jaoks täielik üllatus. “Ma pole kunagi sellele mõelnud, aktiivseid ja tegusaid inimesi on palju, ma pole ju ainuke,” ütles ta tagasihoidlikult ja lisas, et ju on siis keegi märganud ja väärtustanud tema tööd.

Kaitseliidu Jõgeva malevas on Villu vabatahtlik juht, ta on malevkonna pealik, kes vastutab enam kui 300 liikme eest. “Hoolitsen, et neil oleks tagatud vajalik väljaõpe, varustus ja heaolu,” lisas mees. Villu on juht ka oma palgatööl Valmecos. Oma igapäevatööna ta peab tootmisjuhi ametit. “Hea juht on see, kel on toetus alt- ja ülaltpoolt, mitte ainult ühest kohast,” tunnistas ta. 

Metsas puhkab hästi

Villu astus kaitseliitu 16 aastat tagasi, 2000. aastal. “Teenisin ohvitserina kaheksa aastat. See oli loogiline, et pärast reservi jäämist jätkasin Kaitseliidus, et teadmisi värskena hoida,” tõdes Villu. Teisalt soovis mees juurde õppida uusi asju ja ennast proovile panna. Kolmandaks on Kaitseliit Villule üks vaba aja veetmise viise. “Siin on hea seltskond, hoopis teised tegemised võrreldes igapäeva tööga,” kiitis ta. Villu kinnitusel puhkab metsas paremini kui kodus televiisori ees. “Nii hea on esmaspäeva hommikul tööle tulla, kui ei mäleta, kuhu reedel töö asjad jäid – siis olen hästi puhanud,” naeris ta.

Aasta kaitseliitlane peab kõige oluseimaks kaitsetahet. “Kes seda riiki ikka kaitseb, kui mitte meie,” on Villu veendunud, et igas olukorras peab oskama tegutseda.

Teab liikme vajadusi

Villu on kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele kui militaarne isa, kes viib enne õppusi ja rännakuid läbi koolitusi ning jagab praktilisi oskusi rajal hakkamasaamiseks. Villu enam põõsas ei istu, kuid on võistlustel esindaja ja juhendajana kohal. Rajal enam õpetamist ja ettevalmistamist ei toimu, kogu töö tuleb varem ära teha. Enne retke kogunevad meeskonna liikmed malevasse ning käiakse läbi võistlusel vajalikud teemad. Natuke teooriat, vajadusel laskmine maastikul või koordinaatide märkimine. Hea õpetaja ja juht tunneb oma meeskonda.

“See on koostöö. Ma tunnen nende võimeid, psühholoogiat, tean, milline on igaühe pingetaluvus, kuidas keegi käitub,” selgitas Villu. Ta on õppustel õppinud tundma nii kaitseliitlasi kui naiskodukaitsjaid. “Naised osalevad samamoodi Kaitseliidu õppustel, nad tulevad staapi side- ja raadiojaamade taha. Sealt need teadmised tulevadki,” märkis mees.

Villu teab, mida naised tahavad. Paar aastat tagasi naiskodukaitsjate koormusmatkal nägi ta kohe, et meeskond vajab sefiirikorvikesi. “Kui võistleja pilk hakkab tuhmuma, siis on vaja tegutseda,” kinnitas mees. Nii võttiski Villu koos kaitseliitlase Raivo Miškoga ette Võru linnas korvikeste leidmise missiooni. “Leidsime, aga neid igas poes polnudki,” muigas mees ja märkis, et maiustusteta poleks ta tagasi tulnud. Võistlejaid ootas kontrollpunktis eriti meeldiv ja maitsev üllatus.

Peab plaani

Villu sõnul on Kaitseliit harukordne, siin on koos paljude erinevate valdkondade inimesed. “Ikka on keegi midagi korda saatnud ning räägib sellest saunas, põõsas või telgis. Igal nädalavahetus saab kindlasti nalja, see on hea tunne,” kirjeldas Villu.

Kaitseliidu ja palgatöö kõrval jõuab Villu tegutseda abipolitseinikuna – ja nii juba 16 aastat. “Ma teen ühes kuus neli 12tunnist vahetust,” rääkis mees.

Ajapuudust Villu ei tunne, tuleb osata aega planeerida. “Mul on kõik päevad planeeritud. Nädalas on 168 tundi, sellest 40 olen tööl, maksimaalset 40 magan ja ligi 90 tundi jääb eraelule ja isiklikele tegevustele – kui sündmused ritta panna, saab hästi hakkama,” kinnitas mees.

Malevas seisneb Villu töö planeerimises ja asjade välja mõtlemises. Abipolitseinikuna patrullides kogu aeg actionit ei ole. “Sõidan, siis ikka mõtlen, mida selle või tollega teha,” arutles Villu.

“Mul on hea meeskond, nad teavad, mida teha ja minu kohalolek pole koguaeg vajalik. Ma lähen koos politseiametnikuga välja, saame võib-olla mõne roolijoodiku juhtimiselt kõrvaldada ja seeläbi turvalisust kogukonda luua,” selgitas mees, kuidas aega annab planeerida nii, et endaga ummikusse ei jookse.

Abipolitseinikuna on mees läbinud teise astme koolituse. See on seaduse järgi abipolitseiniku kõige kõrgem tase ning edasi enam tõusta ei saa. Villu võib nii teenistusautot juhtida kui relva kanda. “Me patrullime alati koos politseinikuga, saan talle abiks olla ning rikkuja rajalt maha võtta,” märkis abipolitseinik.

Politseinikuks Villu aga saada ei soovi. “Mulle ei meeldi eriti graafikuga töö. Kui ma mõned korrad kuus politseis tööl käin, siis on see omaette maailm ja teistsugune seltskond. Kui tagasi tulen, siis olen puhanud,” rääkis mees, kuidas tööd tehes saab akusid laadida ning energiat koguda.

Erinevate rollide ja tegevuste vahel Villu ümberhäälestumisega probleemi ei ole. Nii kaitseliitlase, abipolitseiniku kui ettevõtte tootmisjuhina tuleb olla eelkõige inimene. “Olen oma käitumisega eeskujuks teistele inimestele ja seda ka pärast tööd,” lausus Villu.

Hindamatu tasu

Mehe hinnangul on ta abipolitseiniku ning kaitseliitlasena muutunud distsiplineeritumaks. “Kaitseliit ja politsei arendavad enesedistsipliini, suurendavad stressitaluvust, aitavad kalkuleerivalt mõelda,” sõnas ta.

Kaitseliitlane on seda meelt, et vabatahtlikuna saab ta organisatsioonis palju paremaid asju kui raha. “Olen saanud nii juhtimise, suhtlemise kui psühholoogiakoolitusi,” loetles Villu. Sellest on kasu nii endale, kui oma malevlaste õpetamisel ning juhtimisel. Villu muigas, et loomulikult saab Kaitseliidus hulgaliselt sidemeid. “Ikka lasen kõik tuttavad peast läbi, kelle käest saab nõu küsida. Kasvõi seda, kuidas kiiremini, paremini ja odavamalt autot parandada,” rääkis mees.

Samas teeb Villut vabatahtlikuna kurvaks, kui ta peab tegelema nende liikmetega, kes väljas ei käi ja on ainult nimed paberil. “Astuge Kaitseliitu! – on küll hea lööklause, aga mulle teeb tuska, kui pean inimesi aktiveerima, et nad oma ülesandeid täidaks. Kokku kutsudes nad ei tule, miks siis organisatsioonis ollakse ja välja ei astuta,” juurdles Villu ja rõhutas, et enne Kaitseliitu astumist tuleb otsus korralikult läbi mõelda, et kahe kuu pärast ei selguks, et aega polegi.

Villu Valliste elukäik

*Sündinud 1971. aastal

*Õppis Kunda I keskkoolis ja Tihemetsa sovhoostehnikumis ning ohvitserikursustel

*Teenis alates 1992. aastast Viru üksikjalaväepataljonis üleajateenijana, rühmaülema, kompaniiülema ja staabiohvitseri ametikohal

*Läks reservi 2000. aastal

*Täiendanud end Rootsis, Leedus ja Taanis

*2000. aastast Kaitseliidu liige

*2013. aastast Kaitseliidu Jõgeva malevkonna pealik

*2012. aastal pälvis Kaitseliidu III klassi teenetemedali

*2014. aastal pälvis Jõgevamaa parima abipolitseiniku tiitli ja abipolitseiniku teenetemedali

*2016. aastal pälvis abipolitseinikuna Lõuna politseiprefektuuri teenetemedali

*2016. aastal pälvis Kaitseliidu Jõgeva Maleva teenetemärgi

*Töötab Valmecos tootmisjuhina

*Poja isa

Oskab kolmeminuti nuudleid ühe minutiga valmis keeta

Jõgeva ringkonna aasta naiskodukaitsja 2016 Heli Palgi ütles, et Villu Valliste annab neile relvaõpet ja keedab võistluste kontrollpunktides kolmeminuti nuudleid ühe minutiga. “Kõige suurema üllatuse valmistas ta koos Raivo Miškoga 2014. aasta naiskodukaitse koormusmatkal. Meil oli energia otsas ja nad tõid meile sefiirikorvikesi. See nii hea! Nad käsid mitmes poes, sest nagu selgus, korvikesi igas poes polnudki. Ta teab, mida meeskond vajab, ja see ongi koostöö. Tema õpetused ja näpunäiteid aitavad meid rajal – see on hea, soe mehelik toetus.”

MARGE TASUR

blog comments powered by Disqus