Tõsi: esmapilgul võib jääda risti vastupidine mulje, sest Panso tormilist noorust kujutavates stseenides juuakse mälukaotuseni, räägitakse roppe anekdoote ja tehakse muud seesugust, mis Panso hilisema suurvaimu ja teatrigeeniuse imagoga kokku ei sobi. Aga kummalisel kombel ei jäta need seigad Panso mainele erilisi plekke, sest nii näidendi autor Andrus Kivirähk, lavastaja Merle Karusoo kui ka osatäitja Tiit Sukk on rõhu asetanud muule: noore Panso vankumatule usule, et tal on oma rahvuskaaslastele midagi olulist öelda, ning meeletule hirmule, et saatus ei anna talle piisavalt aega selle väljaütlemiseks.
?Üle kõige kardan ma seda, et suren noorelt ja kõik see, mis minu sees peidus on, jääb ütlemata,? tunnistab Voldemar oma kursuseõele Ellenile. Kartused polegi tegelikult nii asjatud: peatselt algab sõda, pärast sõda tuleb Voldemaril aga rinda pista tuberkuloosiga ? haigusega, millesse tollal veel üsna sageli surdi. Tema jääb ellu. Ja võtab ?lisaboonusena? haiglast kaasa omamoodi absurdi- ja musta huumori tunnetuse. Tuberkuloosihaigete seltskonnas on nimelt välja kujunenud omad mängureeglid, sest seal pistetakse iga päev keegi valge lina alla ja kui ellujäänud neile kõigest hingest kaasa tundma hakkaksid, läheksid nad nädalaga hulluks.
Teine oht, mida noor Voldemar õigel hetkel aduma hakkab, on oht jäädagi keskpäraseks koomikuks ja estraadi-haltuurameheks ning sõita, nagu ta ise ütleb, oma elu Nõmme rongis maha. Et seda ei juhtuks, teeb ta kannapöörde: sõidab olematust vene keele oskusest hoolimata Moskvasse, astub GITISesse ehk teatriinstituuti ja õpib lavastajaks. Ning saab Pansoks ? selleks Pansoks, keda tunneb tänane teatriajalugu.
Raamjutustus ja etüüdid
Tegelikult kulgebki kogu näidendi tegevus rongis, millega GITISe diplomand Voldemar aastal 1955 kodunt Kivimäelt kesklinna draamateatrisse oma diplomilavastuse ?Kuningal on külm? esietendusele sõidab. Voldemari varasemad eluseigad mängitakse läbi etüüdidena, milles peategelane kutsub mängupartneriteks vagunikaaslased Lemmergase (Taavi Teplenkov), Augusti (Guido Kangur) ja Helmi (Mari-Liis Lill). N-ö Saatuse Jõuna sõidab nende tegevusse aeg-ajalt sisse tüüpilisest nõukogude t?inovnikust Konduktor Viire Valdma tabavas kehastuses.
Raamjutustuse ja etüüdide süsteem funktsioneerib antud juhul ülihästi: see põhjendab nii Voldemari eluloo mõnevõrra hüplikku käsitlust, Teplenkovi, Kanguri ja Lille mitmes erinevas rollis esinemist kui lavakujunduse tinglikkust. Mõjuvaid kujundeid kasvab välja Kivirähu tekstist ja Karusoo on lavastades neid veel juurdegi tekitanud.
Tiit Suka Voldemar vallutab Kivimäe jaamas rongi sisenedes nii kogu vaguni kui ka kogu saali. Ta on nii Panso kui üldse olla saab ? kõnemaneeri ja diktsiooni eripärast ning pärlikeena helisevast kordumatust naerust kuni elujanuse ja maailma kogu tema paradoksaalsuses tajuva vaimuni välja. Taavi Teplenkov ja Guido Kangur lisavad omalt poolt veel mõned väga hästi tabatud eesti teatri suurkujud, nagu Kaarel Karmi, Ants Lauteri ja Ruts Baumani.
Mitte üksnes isikulugu
Õigupoolest ei keskendugi ?Voldemar? pelgalt Panso isikuloole, vaid puudutab tundliku käega ka Eesti aja- ja teatriloo üht dramaatilisemat, et mitte öelda traagilisemat perioodi: aega, kui tuli mängida kord eesti klassikat saksa keeles, kord etendada skemaatilisi tööeesrindlasi, partorge ja tootmisjuhte. Ning kui sõpru ja kolleege kord mere taha lahkus, kord Siberi avarustesse küüditati.
Kui mõned valulisemad vaikusehetked ja tormakamad naerupurtsatused välja arvata, tundis allakirjutanu end terve kahevaatuselise etenduse ajal kui mõõdukal tulel podisev naerupudrupott.
Nagu paljudes muudeski tänapäeva teatritekstides, mängitakse ka ?Voldemaris? tsitaatide mängu, st vihjatakse alatasa seikadele aja- ja teatriloos või Panso kirjutatud tekstides. Kui taust mulle võõras, on tsitaatide mäng mind vihastanudki. Seekord tundsin, millise kaifi võib saada, kui mäng käib tuttaval mänguväljal. Mul on olnud õnne mõnd Panso lavastustki näha, eriti on mind aga mõjutanud tema kirjutatud raamatud. Ma ei tea näiteks kedagi, kes suudaks inimest nii täpselt, vaimukalt ja kujundirikkalt portreteerida kui Panso.
Haruldaselt heaks kirjameheks peab teda ka Kivirähk. Seepärast võttis ta kõhklemata vastu ka Merle Karusoo ettepaneku kirjutada Pansost näidend. Seda enam, et alates 2005. aasta lõpust avanes uurijaile Eesti Kirjandusmuuseumi deponeeritud Panso arhiiv, mis sisaldab ka tema päevaraamatuid.
?Kui Merle Karusoo mulle rääkis, et kirjandusmuuseumis ootavad lugejat Panso päevikud, siis nautisin ma juba ette seda hetke, mil ma nende kallale pääsen. Ja ma ei pidanud pettuma,? ütleb Andrus Kivirähk kavalehe saatesõnas.
Mina nautisin ette hetke, mil eesriie avaneb ja ?Voldemari? lavastus algab. Ka mina ei pidanud pettuma. Tänavu novembris möödub 30 aastat Panso surmast. ?Voldemar? on parim, millega seda tähistada saab.
RIINA MÄGI
