Kuidas saab Roheline Värav sellise asja ära trükkida? Kas see ongi nüüd uutmoodi säästev eluviis, mida niiviisi propageeritakse?
Seadust polegi maal võimalik täita?
Kujutan üsna selgelt ette üle 70aastast vanamemme oma jäätmete matmiseks auku kaevamas… Ja siis saan aru, et Harri Moora soovitus tädi Maalile pole üldse küüniline – mees on kahe jalaga maa peal. Seaduseandja võib kõikvõimalike Euroliidu direktiivide täitmiseks vastu võtta igasuguseid seadusi, kui neid pole aga Eesti Vabariigis tegelikult kuidagi võimalik täita?
Mida peaks tädi Maali siis ikkagi tegema? Milline suur prügiveofirma tuleks maale igasse metsakülla, kui tädi Maali isegi värava taha suisa prügikonteineri muretseks? Mitte keegi. Sest see ei tasu absoluutselt ära. Ja suur kohmakas prügiauto ei pruugiks üldse Maali maja juurde jõudagi, sest tee võib olla kitsas ja vilets.
Kuidas tädi Maali oma pudelikotiga poodi saab? Kas ta suudab oma klaastaara bussipeatusse tassida? Kas ta mahub selle kotiga bussi peale? Ja kas ta saab maakonnakeskuses oma taara ära anda, st kas on tühje kaste ja kas need pudelid-purgid ikka võetakse vastu? Kuhu paneb ta oma katkised purgid, klaasid või ka katkise aknaklaasi tükid ja plekist konservikarbid? Edasi ma enam mõelda ei taha. Küsimusi tuleb nagu varrukast, vastuseid pole.
Ja ega metsakülades ainult tädi Maali üksi ela, üha rohkem noori pensionäre ja ka lastega peresid kolib maale värske õhu, suurema elamisruumi ja -vabaduse pärast. Kuhu nemad oma prügi viivad? Tassivad iga nädal kilekotiga linna konteineritesse. Kas nemad ongi need, kelle pärast meie linnakeste kortermajade juures prügikastid paar päeva pärast tühjendamist üle ajavad? Või viskavad nad oma prügi maantee ääres suvalisse kohta? Või toovad alevi ainsasse surnuaia juures asuvasse prügikasti?
Prügikott rändab maalt linna
Meie maakodus on prügiga toimetamise kord väga lihtne – kõik, mis põleb, läheb ahju. Kõik, mida on võimalik kompostida, läheb kompostihunnikusse. Õllepudelid jm klaastaara, mida taarapunktis vastu võetakse, koguvad lapsed kokku ja võtavad linna kaasa ning viivad taarapunkti. Sama kehtib ka plastpudelite ja plekkpurkide kohta.
Akud, kellapatareid jm ohtlikud jäätmed lähevad selleks ettenähtud kogumiskohtadesse. Katki läinud klaasnõud jm jäätmed kogume sordituna eraldi kilekottidesse ja võtame linna kaasa. Et oma linnakorteris maksame nagunii prügiveo eest, siis läheb meie maaprügi samuti konteinerisse. Samamoodi toimivad õe ja venna pere.
Ma ei teagi, kas selles vallas kusagil ka prügikonteinerid on. Kas seal on võimalik lahti saada sorditud prügist, st on seal oma jäätmejaam või tuleks kõik ühte konteinerisse visata? Ma pole selle üle kunagi isegi juurelnud, kuhu peaksin oma võimalikud ehitusjäätmed panema, kui kord suurema remondiga alustame.
Ma tean, et jäätmeseaduse järgi peaks kohalik omavalitsus korraldama oma haldusterritooriumil olmejäätmete kogumise ja veo. Ja et kohalik omavalitsus võib samas jätta haldusterritooriumi hajaasustusega osades, kus jäätmetekitajate vähesuse tõttu oleks jäätmeveo korraldamine üsna kulukas, selle ka hoopiski korraldamata. Kusjuures otsuse, kas tegemist on hajaasustusega või mitte, otsustab kohalik omavalitsus.
Kohustus on, aga raha selle täitmiseks ei jätku
Kui vallal on ainult kohustused ja pole piisavalt raha nende täitmiseks, ei aita ka seadusega pandud kohustusega jäätmevedu korraldada. Kui on valida, kas sõidutada lapsed kooli või viia ära prügi, valitakse loomulikult esimene.
Oma jõududega on prügivedu väga raske korraldada. Vanametalli, ohtlike jäätmete (autoakud, patareid, autokummid jm) äravedu korraldavad vallad korra-paar aastas. Siis peab inimene ise hoolikas olema ja teavet otsima.
Jäävad jäätmejaamad, kuhu kogutakse kindla piirkonna prügi. See eeldab jälle sortimist. Aga meie inimesed pole harjunud oma prügi sortima, enamasti loobitakse kõik ühte kotti. Milleks vaevata oma pead, kui saab ka lihtsamalt ? poeta kotike kuhugi kellegi prügikasti ja probleem jälle kaelast ära! Kui pole nägijaid, pole ka tegijaid. Niiviisi toimijaid on väga palju. Ja kotikesi võib leida kõikjalt, ka lausa Torma prügila juurde viiva tee otsast. Sest poole kilomeetri pärast küsitakse selle eest raha.
Kui iga küla muretseks endale konteinerid? Ikka nii, et iga jäätmeliigi jaoks eraldi, ja maksmine käiks solidaarselt? Need konteinerid peaksid siis olema lukus ja igal perel oma võti, sest muidu oleks üsna varsti klaasikonteineris plastpakend ja metallikonteineris olmejäätmed. Ikka suvalisest kohast pärit, selle eest hoolitsevad juba möödakäijad ja -sõitjad.
Loomulikult on sorditud prügi äravedu odavam, ja teenust peaks ikka saama tellida just siis, kui konteiner täis saab. Sama peaks kehtima ka asulate ja väikelinnade eramurajoonide kohta, kus majaomanikud enamasti hoolikalt oma jäätmeid sordivad ning kõik põleva ja biolaguneva ära kasutavad.
Kui keegi tädi Maali väheseid olmejäätmeid linna prügikonteinerisse või Jõgevamaal näiteks Torma prügilasse ei vii, kas ta peab need tõepoolest maha matma? Võib-olla oskab keegi pakkuda mõnd muud lahendust?
HELVE LAASIK,
Vooremaa peatoimetaja
