Tervetele põlvkondadele juristidele Tartu ülikoolis loogika õpetamisega legendiks olnud dotsent Andres Pärl oli ju mees, kes oleks võinud tulevastele juristidele rääkida süllogismide kõrval nii mõndagi ka ühest legendaarsest juristist, haritlasest Jüri Vilmsist.
Saatuse tahtel olin koos oma kaaslastega vist päris viimane kursus, kellele Pärl Tartus 1976. aastal loogikat õpetas. Eksamit tal järjest halvenev tervis meilt enam vastu võtta ei lubanud.
Jüri Vilmsist ei kuulnud me tema kursuses aga sõnagi, sest aeg oli tema selles osas vaikima õpetanud. Vilmsi ristipojana oli Pärlil vahetu suhe meie legendaarse riigimehega, kuid vaatamata sellele, et olime saatuse tahtel sattunud mälestuse kandjale nii lähedale, tuli meie põlvkonnal ise hakata Vilmsi avastama.
Edasirühkijate põlvkonna esindaja
Jüri Vilmsi sünniajal (1889) oli eestlastest kõrgharitlasi alles sadakond. Tema meheks sirgumise ajal oli see arv koos üliõpilastega vähemalt kümnekordistunud. 1915. aastal saadi loetleda juba ka eestlastest juriste enam kui sada ning eesti soost juuraüliõpilaste arv oli kasvanud samal ajal samuti üle saja.
Vilms jõudis andeka trotsi täis noore mehena ülikooli kiiremini kui ta kaaslased Pärnu gümnaasiumist, sest tema käitumine ei mahtunud tollase koolipoisi mallidesse ja ta pidi gümnaasiumihariduse saama eksternina. Astudes 1907 üle Tartu alma materi läve, sattus ta keskkonda, mida me tunneme küllalt hästi kirjanik Anton Hansen-Tammsaare kujunemisloost.
Nad olid meie mõistes kursusekaaslased, kellele saatus andnud ülikoolis põhimõtteliselt samad formaalsed võimalused oma võimete arendamiseks. Ühes olen ma täiesti kindel, et nii Vilms kui Tammsaare said kuulata Tartus noori dotsente-professoreid, kes rääkisid ka loengu teema kõrvalist enam kui minu põlvkonnale näiteks dotsent Pärl.
Ühe põlvkonna esindajad kannavad ühe kooli-ajastu pitserit. Oma ajastule vastavalt tahtsid mõlemad mehed muidugi saada advokaadiks (Vilms selle ka realiseeris), kuid nad vaatasid mõlemad nendest kitsastest juristiraamidest välja ja nende saatus oli sarnane selleski, et mõlemad tegutsesid ka edukate ajakirjanikena.
Kui nende edasine eneseteostuse tee läks juba lahku, siis tahan väita, et Tammsaare kujundas oma elukutselise kirjaniku elustandardi just oma sõprade advokaatide võimaluste järgi. Ja üks nendest eeskujudest oli kahtlemata Vilms.
Eesti haritlane kultuuripiiridel
Lugedes veelkord üle Juri Lotmani monograafia «Aleksander Puskin»(Tallinn:Varrak, 2003), kummitab mind Vilmsi arengut mõista püüdes Lotmani loodud Puskini kui põhimõtteliselt juriidilise hariduse saanud aadlimehe eneseteostuse lugu. Venekeelse hariduse saanud eestlane ei saanud Vilmsi eluajal mitte omada hoiakut Puskini loomingu ja saatuse suhtes.
Vilmsi sünnipärane kange mulgi iseloom võis leida tuge vaimse eneseteostuse teel ka Vene 19. sajandi alguskümnendite aadli väärtushinnangutest. Kultuuripiiril asumine viib aga soovini vahendada oma teadmisi emakeelde, mis muide oli ju tegelikult kogu Euroopat haaranud üleüldise rahvusluse ja natsionalismi ajastu vaimuna seda põlvkonda kõikjal ümbritsemas.
Ülikooli lõpetamise järel asus Vilms tegevusse mitte ainult advokaadina, vaid sai eestikeelse juriidilise ajakirja (perioodilise väljaande igatahes) «Õigus ja Kohus» (1912) toimetajaks. 1913. aastal seletas ta «Päevalehes», et «meie oleme näinud, kuidas Eesti seltskonnas tarvidus tõuseb ikka rohkem ja rohkem eesti keeles ühe või teise teadusharu üle teateid saada. Üheks teadusharuks, mille üle meil alles kõige viimasel ajal on hakatud eesti keeles kirjutama, on õigusteadus.» Kui eestlastest juristid on jätnud sügava jälje meie ajakirjandusse ajalukku (J. Tõnisson, K. Päts, J. Uluots jt), siis Vilmsile kuulub tegelikult just eestikeelsele õigusteaduslikule ajakirjandusele alusepanija au.
Ka tänastel kolleegidel tasuks Vilmsi töid uurida ja kasulikke näpunäiteid häbenemata üle võtta. Samuti tasuks meie õiguskultuuri arengu seisukohalt Vilmsi ajakiri «Õigus ja Kohus» uuesti tänase põlvkonna harimiseks faksiimile välja anda.
Eesti õiguskeele arendaja
Vilms tegutses oma alal pragmaatikuna. Ta kirjutas (1913), et «asutustes rahvakeeles asju ajada, selleks peab rahvakeel sinnamaani edenenud olema, et see võimalik oleks. Meil on terve ilukirjandus, on ka võrdlemisi palju teistest teadusharudest kirjutatud, kuid nendega võrreldes ei ole õigusteaduse alal peaaegu midagi veel ära tehtud. Keeles, mis alles arenemise esimesi astmeid läbi teeb, on raske teadusest kirjutada. Seda raskem on selles keeles õigusteadusest kirjutada.»
Vilms muretses ajakirjas «Õigus ja Kohus» pidevalt õiguskeele arengu pärast. Ta oli kriitiline tollaste seaduste eesti keelde tõlkimise kvaliteedi pärast: «Siit nähtub, et juba seaduste ümberpanek üleüldse raske ja vastutusrikas töö on.” Siia juurde tuleb veel asjaolu, et õigusteaduses terve rida oskussõnu ( termini tehnici) on, mis selle distsipliini tundjale teatud õigusliku mõiste või õigusliku instituudi aime edasi annavad. Niisugused oskussõnad tulevad eesti keelde Vilmsi arvates alles luua.
Professor Lotman armastas kirjanduse ajaloo loengus jutustada lugu noorest autorist, kes olevat küsinud Puskinilt, kuidas lõpetada romaani. Puskin olevat öelnud, et kangelane peab kas abielluma või surema.
Vilmsi elulugu on selles osas nagu ilma kindla lõpp-punktita. Soome ajaloolane Seppo Zetteberg ei hajuta oma 1997. aastal ilmunud monograafiaga Vilmsi surmast paraku tema ümber kogunenud müüti, vaid jätab kõik võimalused ikkagi avatuks.
Meie rahva saatus on juba kord selline, et me ei tea näiteks tänaseni ka Jaan Tõnissoni kurva lõpu üksikasju, kuid see ei saa takistada meil hindamast seda, mida need inimesed meie kultuuris tegid.
On saatusi, kel eriline roll ühiskonna jaoks. Kui luuletaja Juhan Liiv kirjutas, et Eestist saab kord riik, siis oli sellesse uskujaid vähe, kuid kui seda ütles Jüri Vilms, oli sellesse uskujaid juba enam, kuigi kahtlejaid leidus ka siis.
Kõik suured rahvad loevad oma rahvuse isadeks neid, kes olnud saatuse tahtel riigi väljakuulutamise juures. Jüri Vilms pole meie riikluse ajaloos mitte ainult Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja meie riigi esimene kohtuminister, vaid rahvusvahelises kontekstis on ta üks meie riikluse isadest. Justiitsministeeriumi initsiatiiv võtta Jüri Vilms ministeeriumi sümboliks on selles mõttes väga tänuväärt ettevõtmine, nagu ka tema Pärnu maanteel asunud advokaadibüroo maja (nr. 10) tähistamine mälestustahvliga.
PEETER JÄRVELAID, professor
Sisekaitseakadeemia rektor