Kõige aktiivsem puhkusteperiood on käes, kuid kaugeltki mitte kõigi jaoks. Nii tasub taas üle vaadata eestlaste kummalised ja muutuvad suhted töö ja puhkuse vahel.
Asudes igieestlaslikule käibevalele ?tee tööd, siis tuleb ka armastus? vastu vaidlema, võib ette aimata altkulmu pilke suguvõsa kogunemisel. Mis ehk seekord polegi matus.
Vahekorrad töö ja puhkuse vahel on üks konfliktide põhjus, mis alates iseendast, perekonnast, suguvõsast, rahvusest ja riigist jõuab ühe hetkel lausa globaalsete maailmaraputavate konfliktideni. Et miks nemad pole nagu meie. Usin skandinaavlane, laisk neeger ja nii edasi.
Tegelikult on probleem piisavalt tõsine igal pool, ent eriti võimendub see neis ühiskondades, mis ühest arenguastmest teise astudes mantlit vahetavad. Nagu Eestigi. Kus kõrvuti mängivad erinevad pillid erinevatest ajastutest ja kultuuridest, ajades vahel segadusse isegi selle paljukiidetud terve talupojamõistuse.
Aga segadusse ei maksa sattuda. Kes ei tööta, see ei söö, aga kes ei söö, see ei tööta kah. Ja ühel hetkel jõuab ikkagi kohale teadmine, et kes ei puhka, see ei tööta. Mõistlikum on sellele mõtelda pigem rannaliival kui haiglavoodis.
Töökultuse vilju maitstakse ju täpselt samuti kahel vastakal viisil ? ühel pool ilusad asjad, teisel pool läbi põletatud närvid. Kõik me teame kedagi, kes tegi nii palju tööd, et sai neljakümneselt infarkti. Matustel räägitakse temast nagu kangelasest, aga võib rääkida ka kui kaotajast. Kes ei pidanud vastu, murdus. Enamjaolt enda, mitte teiste süül.
Millegipärast on just töönarkomaanidest vanemate lastel oht sattuda mingil murdehetkel meelemürkide mõju valda. Ja ei osata seda põhjust siis kusagilt otsida. Nii tublid vanemad, aga näe, mis lapsest sai.
Samas peab taolise lause, nagu ?selleks, et midagi saada, tuleb tööd teha?, vahepeal lausa kohustuslikus korras ära mainima, muidu mõni ehk mõtleb, et leht propageerib laisklemist. Loomulikult tuleb tööd teha. Aga nagu väidetakse, et töö olevat ahvist inimese teinud, maksab peale passida, et ta inimesest hobust ei teeks.
Arenenumates riikides mõõdetakse heaolu ja elatustaset juba pikemat aega mitte ainult teenitud raha ja hüvede hulgaga, vaid ka vaba aja pikkusega. Ajaga, mis jääb endale ja oma lähedastele.
Muidugi on meil kõigil hetki, et tuleb ennastunustavalt tööd rabada. Vahel lausa selleks, et ellu jääda. Välistamata olukordi, kus tõesti teisiti ei saagi, kujutletakse oma tegutsemist tihti lausa asendamatuna. Paraku on neid asendamatuid kõik kalmistud täis.
Tööandja, kes ei mõtle sellele, kas tema tublidel töötajatel on üldse võimalus end välja puhata, sööb tegelikult ju iseenda tagant salaja talvevarusid.
Inimväärne elu eeldab oskust nii tööd teha kui puhata.
