Kui Tallinn-Tartu kiirrong streigi ajal ei sõidaks, poleks pealinnast Jõgevale võimalik vähemasti tööpäeval otsebussiga varem saada kui õhtul kell kuus. See on Eesti Vabariik aastal 2004. Oleme olnud pea viis kuud Euroopa Liidu liikmed ehk siis justkui tsiviliseeritud riik.
Skeptikud ehk kehitavad õlgu ja küsivad, et mis siis. Kes pealinna ja sealt koju tahab, sõitku Tartu või Põltsamaa kaudu. Bussiga. Ja polegi otseühendust vaja iga kolkaga! Eks igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab!
Vähemalt Tartu poolt tulnud rahvas sai rongi asendanud bussiga reedel kenasti Jõgevale tööle ja koju. Tamsalu, Kiltsi ja Rakke ning Vägeva-Pedja suunalt on olukord keerulisem. Kui palju inimesi täpselt tööle ning kooli hiljaks jäi, sest rongid ei sõitnud, pole Vooremaale teada. Et kaks päeva seisavad Eestis pea kõik reisirongid, on pretsedenditu.
Edelaraudtee juht on kinnitanud, et nemad saavad kahepäevasest tööseisakust rohkem kui 4 miljonit krooni kahjumit. Reedel on alati rongides tavapärasest rohkem sõitjaid, ka tudengid sõidavad nädala lõpuks koju.
Eesti Tööandjate Keskliit soovib toetusstreikide regulatsiooni parandamist, välistamaks mitmepäevaseid toetusstreike kehtiva kollektiivlepingu ajal. Tööandjate esindajate hinnangul on ebaloogiline olukord, kus streikiva ettevõtte ehk Eesti Raudtee rongid sõidavad, ja ettevõttes, kus on kollektiivleping ehk Edelaraudtees, rongiliiklus seisab.
Oma õiguste eest seistes streikimine on Eesti seadustega täiesti kooskõlas. Et meil seda küllalt harva kasutatakse, on iseasi. Enamasti tuleks ikka läbirääkimistelaua taga asjad selgeks rääkida. Eesti Raudtee tahtmatust töötüli sel viisil lahendada näitab osadele streigimurdjatele helde tasu pakkumine – 60 krooni tunni eest. Nii on vedurijuhid kinnitanud.
Paraku ei saa osade meeste ülesostmisega probleemi lahendada. Järeleandmisi peaksid tegema mõlemad osapooled. Ja ikka omavahel läbirääkimisi pidades, mitte meedias lärmakalt rusikaid raputades.
