Jõgevamaal on kõvasti vedanud, et meil tegutseb Voore aktiviseerimiskeskus. Pole saladus, et Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Kagu-Eesti juhivad Eesti suurema töötute arvuga piirkondade edetabelit. Kord on üks maakond peal, kord teine. See on kurb tabel.
On olnud aegu, kus Peipsi äärses piirkonnas on olnud pea iga viies tööealine töötu. Osades peredes olid töötuks jäänud mõlemad vanemad, osades juba kaks põlvkonda.
On teada, et üle kuue kuu ilma tööta olnud inimesed ei suuda probleemivabalt tööellu naasta. Veel raskem on seega aastaid tööta olnutega.
Kevadtalvel kirjutasime Vooremaas kahest pikaajalisest töötust. Seda parastamist, mis pärast kommentaarides järgnes, ei osanud me küll ette näha. Inimesed ei taha kuidagi aru saada, et pikaajalised töötud on väga raske sihtrühm, kellega tuleb hoopis rohkem vaeva näha. Kümme või rohkem aastat töötuna jätab oma jälje, inimene ei taha enam kodunt väljagi tulla. Aktiviseerimiskeskuse kogemus näitab, et sellistel juhtudel on tugiisikute võrgustik asendamatu.
Pikaajaliste töötute julgustamine on viinud suure hulga mehi ja naisi töövestlusteni ja püsiva töökoha leidmiseni. Tööd on inimesed leidnud kohalike ettevõtjate juures, tugiisikute kontakt piirkonna ettevõtjatega soodustab samuti vabade töökohtade operatiivset täitmist. Tugiisikute individuaalne lähenemine igale inimesele aitab leida sobivaid võimalusi tööta jäänu abistamiseks.
