Täna 66 aastat tagasi oli Eesti ajaloos oluline ja valus pöördepunkt, see oli päev, mil paljud eestlased pidid ülekohtuselt lahkuma oma kodudest ja kodumaaltki ? nad saadeti Siberisse. Tookord valiti välja parimatest parimad meie hulgast. Nii taheti kindlamini murda rahvuse tahtejõudu ja selgroogu, saates ära need, kellelt oldi harjutud nõu küsima, kellele rahvas seni oli lootnud.
Mõned neist, kes olid samuti nimekirjades, jäid juhuslikult maha, saatuse tahtel, sest polnud sel päeval näiteks kodus. Juuniküüditamine lõi rahvuse hinge tõsise haava. Oli selge, et okupatsioonireziimiga, kes niiviisi käitub, ei saa kunagi olla mingit leppimist. Just juuniküüditamine oli tõukejõud, mis tekitas noortes meestes tõelise soovi sõtta minna, kätte maksta sellele kuritegelikule impeeriumile, tasuda oma lõhutud kodude, purustatud perekondade ja ärasaadetud rahvuskaaslaste eest. Just sellest soovist kantuna astusid noormehed mõned kuud hiljem vabatahtlikena Saksa väkke ? see oli võimalus kurjategijatega arveid klaarida ja õiglus jalule seada, Eesti iseseisvus taastada.
Toonast taevani kisendavat ebaõiglust, seda ebainimlikku rongisõitu ja kõike järgnevat on nüüd, 66 aastat hiljem, peaaegu võimatu ettegi kujutada. Meie hulgas on veel mõned üksikud küüditatud, kes tookord, 1941. aastal, olid alles lapsed. Praegused lapsed ja noored, aga ka nende vanemad ei saagi toonast valu ja ülekohut elavalt hinges kanda, kuid rahvusena oleme me kohustatud toimunut mäletama ja veelgi enam ? ka sügavuti mõistma. Kahetsusväärselt on ka hinnangud toonastele sündmustele senini andmata ja seda tuleb teha meil, praegustel põlvkondadel.
Jääb loota, et Eestis ei kordu enam kunagi niisugused sündmused nagu 1941. aasta juunis. Selleks aga, et meil kõigil oleks ühine ja turvaline tulevik, peavad kõik Eestis elavad inimesed mõistma, et meil saab olla ka vaid üksainus võimalik ajalootõlgendus.
