Euroliidu lubatud toetus 13 801 krooni hektarile on pannud põllumaade omanikud massiliselt oma põlde metsastama, kuid paljude inimeste plaanid nurjab istikupõud.
Hoopis hull on, et vähemalt neljandik põllule istutatavatest taimedest peavad olema lehtpuud, üksikutes kohtades on lehtpuu osa lubatud vähendada kümnendikuni. Lehtpuutaimi pole aga kusagilt võtta, sest varasematel aastatel oli Eestis nõudlus lehtpuutaimede järele üsna väike ja seetõttu neid ei kasvatata.
Lisaks lehtpuutaimede puudusele jääb tänavu kevadel vajaka ka okaspuu kultiveerimismaterjali, sest neidki ei jätku. Jaanuaritormi lankide metsastamiseks vajatakse taimi, mida polnud istutamiseks planeeritud.
Istikupuuduse põhjuseks on ilmselge oskamatus taimede vajadust prognoosida. Ka ei kasutata meil mujal maailmas väga levinud võtet sõlmida taimekasvatajatega pikaajalisi lepinguid kindla taimede koguse saamiseks.
Eestis pole praegu teadaolevalt ainsatki ülearust taime, teavad taimekasvatajad. Ometi olnuks vähemalt lehtpuid tänavu kõikidele soovijatele jätkunud, kui mullu oleks kogused kasvatajatega kokku lepitud, sest lehtpuutaime saab juba aastaselt põllule istutada. Kuusk seevastu peab taimlas kasvama kolm-neli aastat.
Miks asjaomased instantsid pole viimaste aastate jooksul taimepõua ärahoidmiseks midagi teinud? Kuidas põllumaade metsastamise toetused meile nii järsku nö taevast alla sadasid, et midagi poleks saanud ette võtta? Või ei vaevunud keegi mõtlema? Plaanimajandus, teadagi, on nõukaaja õudus ja meil pole seda vaja?
